neljahäälne. Orkestrid esinesid õukondades.Populaarseks sai homofoobiline mitmehäälsus. Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Barokiajastu vokaalmuusika 1. Soololaul- retsitatiiv. Kõnelähedane laul, arenes varabaroki laulvast deklamatsioonist. 2. Aaria- lauldi alguses ainult lauto, basso continuo pillirühma või mõne suurema ansambli saatel. Oli alates tantsurütmilisest salmilaulust kuni luuletekstina vormitud soolomadrigalini. 3. Da capo aaria- koosnes kolmest erinevast lõigust. Sai ainuvalitsejaks 17. Sajandi Itaalia vokaalmuusikas. Uued zanrid veel: 4. Kantaat- esitab üks inimene. Sarnaneb ooperistseeniga, koosnes 2-3 retsitatiivi ja aaria paarist. Kirikukantaadid kasvasid välja 17.sajandi kirikukontserdist, koosnesid mitmest osast ning neid esitasid solist, instrumentaalansambel ja koor. Saksamaal sai sellest jumalateenistuse lahutamatu osa
Kirikumuusika jõudis mõneks ajaks rõhutatult konservatiivselt positsioonilt muusikamoe etteotsa. Ansamblimadrigal, mis valitses hilisrenessansi kammerlaulus, asendus 17. sajandi esimesel poolel sooloaaria ja duetiga, mida lauldi basso continuo või väikese ansambli saatel. 17. sajandi algul võis kohata väga erinevates vormides soololaulu ehk aariat lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust kuni lihvitud stiilis poeetilise soolomadrigalini. Kuni sajandi lõpuni olid väga armastatud variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato'le üles ehitatud aariad. 17. sajandi peamiseis vokaalzanreis kantaadis, oratooriumis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid ja tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da- capo-aaria vorm. See koosneb kolmest lõigust: esimesed kaks erinevad helistiku ja
Pidulikematel puhkudel kasutati missamuusikas hiigelsuuri kontserkoosseise. Hilisbaroki ajal sai ooperi mõju missamuusikale ja kontsermotetile järjest nähtavamaks. Ansamblimadrigal, mis valitses hilsrenssansi kammerlaulus, asendus 17. sajadni esimesel poolel sooloaaria ja duetiga, mida laulid basso continuo või väikese ansambli saatel. 17. sajandi algul võis kohata väga erinevates vormides soololaulu ehk aariat lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust kuni lihvitud stiilis poeetilise soolomadrigalini. Kuni sajandi lõpuni olid väga armastatud variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato'le üles ehitatud aariad. Need bassiteemad on tavaliselt vaid mõne takti pikkused ning mõnd temmatüüpi kasutati läbi sajandite väga palju. 17.sajadi kantaadis, oratoorimis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid ja -tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi
tasakaalustatud. - antiikaja laulikute saatepilli kitara asemel oli barokkajastul saatepilliks lauto. Hilisrenessansi ansamblimadrigali asemele tõusis 17. sajandi algul aaria (sooloaaria või duett) lauto, basso continuo pillirühma või suurema ansambli saatel. - Aaria muusikalised vormid varieerusid lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust lihvitud teksti ja vorme järgiva soolomadrigalini. - 17. sajandi peamistes vokaalžanrites – ooperis, oratooriumis ja kantaadis – kujunesid ka kindlad aaria vormid ning tüübid. Tavalised olid refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. (selle ajal ooperis tegevus peatub) - Da-capo-aaria - sai ainuvalitsevaks 17. saj. lõpul Itaalia vokaalmuusikas, kuid võeti üle ka Saksamaal ja Inglismaal
annaabi.ee 
