Õudusjutt Ma jooksin. Tundus, et see on kestnud juba tunde. Ma ei julgenud taha vaadata, teadsin ilma selletagi, et nad jälitavad mind. Ma ei teadnud, kes nad on, teadsin vaid, et nad tahavad mind tappa. Pugesin peitu üksiku pargipingi taha ja lootsin et nad mind ei märka. Tänaval olid veel mõned üksikud ellujäänud, kellel oli veel pea õlgadel ja kõik jäsemed omal kohal. Jõudsin just parajasti näha, kuidas ühel noorel mehel pea otsast raiuti. Kirves selle eluka käes oli punane ja tilkuv. Elukas irvitas ja ajas oma võikad kombitsad mehe kõhtu, et ta soolikad kätte saada. Mulle on millegipärast mulje jäänud, et need elukad peamiselt inimeste soolikaid jahivadki. Tema võigastelt, rohelistelt hammastelt tilkus midagi limasarnast. Kui ta eemale liikus, et omale uut ohvrit otsida, kuuldus lirtsatusi. Mul jooksid judinad üle selja, oleksin soovinud silmad sulgeda, kuid ei suutnud. Terve tänav oli täis v...
soolamiseks, vinnutamiseks, suitsutamiseks. Kala avatakse selja poolt, puhastatakse. Pea ja saba juurest tehakse läbi lõiked viisil, et saame kala avada. Kokku jäävad kaks poolt kõhu osaga. -5- Rehu-, jahu- ja loomasöödakala Rehu on loomasööda liik mille tarbeks kala purustatakse pastaks ja külmetatakse kahekümnekilosteks brikettideks. Kalajahu on valmistatud nii tervest kalast ja luude st ning soolikatest . See on pruunikas pulber, mis on saadud kalajäätmemassist üleliigse õli ja vee eraldamise ning saadud massi jahvatamise tee.Kalajahu on hea proteiinisööt (50-60% proteiini), ta sisaldab palju lüsiini (30-40 g/kg) ja S-aminohappeid (ligikaudu kaks korda rohkem kui lõs sipulber, 20 g/kg). Kalajahu on kaltsiumi- ja fosforirikas. Kalasöödad on rasvarikkad ja nende omadused kanduvad keharasvale üle. Palju kalasööta tarbinud sigade pekil on kalamaitse ja -lõhn.
või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi varasemal ajal harva, peaasjalikult sügisel ja talvel. Peamiselt söödi sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha. Liha söödi lisandina teravilja-, kaunvilja- ja köögiviljatoitudele. Seda söödi värskelt, soolatult, suitsutatult, talvel liha ka külmutati. Toiduks kasutati kogu loom. Rupskitest keedeti rupskisuppi, magu täideti, soolikatest tehti vorsti, neerudest suppi, seajalad soolati. Peadest ja jalgadest tehti suppi, sea- ja vasikapeast, -jalgadest ja -kootidest ka sülti. Verest tehti harilikult käkki ja verileiba. Valmistati niinimetatud valgeid (ilma vereta) vorste, verivorste. Piimatooted tulid eestlaste toidulauale koos karjakasvatuse algusega. Söödi piima, peamiselt küll hapupiima, koort, võid, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja ka
lõõtspill sündis Saksamaal 1822 kui laste mänguasi; palju erinevaid lõõtspillitüüpe; algul vaid mazoorsed lõõtspillid; Venemaal arendati nad ka minoorseteks; nn. labakindalood, mida sai mängida labakindaid kandes; tantsupill (polkad, valsid jm tantsud); Eesti lõõtspill pole siia saabumisest eriti muutunud · Kordofonid · Keeled kitse ja kassi soolikatest · Heli saadi vastavalt soolte keerdudele mida rohkem keerde, seda kõrgem heli · Põispill tekitas ,,kratikrabinaid" · Moldpill kõige laialdasemalt kasutuses; 1-2 keelt; mängitakse väikse poognaga pill põlvedel; oli koolides kasutusel · Hiiu kannel mängitakse vibutaolise poognaga · Viiul ei mängitud lõua all; sellisel kujul, nagu meie teda teame levis 17. saj;
Homerose ,,Iliases" rääkis kuulsatest lauljatest, kes kandsid eeposeid ette. Kreekas domineeris koorilaul. Erinevad pillid: · KING- löökpill Hiinas. Koosnes 16 erineva suurusega kiviplaadist, mida mängiti puust haamritega. · Mitm. VILEPILLID- valmistati loomakontidest, mammuti sarvedest ja kihvadest. · VINA- kitarri eelkäija, tekkis Egiptuses. Legendi järgi koosnes surnud kilpkonna kestast ja pingul soolikatest. · Mitm. FLÖÖDID- teada on vaid põikiflööt ja otseflööt Vaid Kreekas ja Egiptuses: · LÜÜRA- keelpill · AULOS- nagu vilepill, 5-6 auku · KITARA- puhkpill Muusika Vana-Kreeka ja Rooma kultuuriühiskonnas (8 .saj eKr- 395 a pKr) Vana- Kreeka kultuur jaguneb nelja ajajärku: · Arhailine ajajärk: 8.- 6. sajand eKr · Klassikaline ajajärk: 5. sajand- 330. a eKr
Sellest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi harva – peamiselt sügisel ja talvel. Peamiseks oli sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha. Liha söödi lisandina teravilja-, kaunvilja- ja köögivilatoitude juurde. Liha kasutati värskelt, soolatult, suitsetatult, külmutatult (talvel). Toiduks kasutati ära kõik looma osad: rupskitest keedeti rupskisuppi, magu täideti, soolikatest tehti vorsti, neerudest tehti suppi, peadest ja jalgadest tehti suppi, sea- ja vasikapeast, -jalgadest ja -kootidest tehti sülti, verest tehti käkki ja verileiba, verivorste. Valmistati ka nn valgeid (ilma vereta) vorste; seajalad soolati. Piimatooted tulid eestlaste lauale koos karjakasvatuse algusega.
annaabi.ee 
