CO2 on happeline oksiid ning reageerib metallioksiididega ja hüdroksiididega moodustades süsihappesoolasid-karbonaate(CaCO3, Na2CO3) ja vesinikkarbonaate[Ca(HCO3)2, NaHCO3]. Kõik karbonaadid reageerivad hapetega, kusjuures eraldub CO2. Seda reaktsiooni kasutatakse karbonaatide määramiseks. Kuumutamisel karbonaadid(välja arvatud leelismetallide karbonaadid) lagunevad: CaCO3CaO+CO2 Karbiidid Need on metallide( ja mõningatre mittemetallide, näiteks räni) ühendid süsinikuga: 1) soolataolised karbiidid, milles aatomite vahel on iooniline side(caC2, Al4C3). Veega reageerimisel eraldub süsivesinik. CaC2+2H2OCa(OH)2+C2H2(etüün) Al4C3+12H2O4Al(OH3)3+3CH4 (metaan) 2) Kovalentsed sidemetega karbiidid(SiC, B4C) on suure kõvadusega, rasksulavad ja keemiliselt inertsed, 3) Intermetallilised karbiidid, kus süsiniku aatomid on metallide kristallstruktuuri tühimikes. Need on suure kõvades ja kõrge sulamisetemperatuuriga ained(HfC, W2C)
Niiskuse ja kuumuse mõjul muutub vill pehmeks ja plastiliseks. Märjalt antud kuju säilitab villakiud ka peale kuivamist (näiteks villaste esemete pressimisel). Märjalt suures kuumuses töötlemine kahjustab villa, tugevus ja venivus vähenevad ning tõuseb karedus. Kui töötlemise temperatuur ei ületa 110 kraadi, siis villa omadused taastuvad jahtumisel. Villase riide triikimisel tuleb seega olla ettevaatlik. Vill värvub ainult happelises keskkonnas (moodustuvad püsivad soolataolised ühendid). Kontsentreeritud happed, eriti kuumalt aga lagundavad villa. Pikaajalise päikesevalguse mõjul muutub vill rabedamaks ja karedamaks, valge vill muutub kollakaks. Villa tehnoloogilised omadused Villa tehnoloogilised omadused on jämedus, säbarus, pikkus, tugevus, venivus, vanuvus. Villa jämedus määrab saadava lõnga väärtuse, valmistatava riide paksuse ja pehmuse. Säbarus võib olla: · lame · normaalne · kõrge
põleb sinise leegiga, CO2 (süsihappegaas)- värvitu, mittepõlev, hapuka maitse ja lõhnaga gaas, ei ole mürgine kuid ei toeta ka hingamist ega põlemist. Tekib süsinikuühendite oksüdatsiooniprotsessides C3O2 (trisüsinikoksiid)- lämmatava lõhnaga värvitu gaas. Vesinikühendid- rikas C ühendite klass 1)alkaanid 2)alkeenid 3)alküünid 4)tsüklilised 5)mitme kaksiksidemega. Väävliühendid: 1)Karbiidid (ioomilised e soolataolised, kovalentsed, intermetallilised) 2)Halodeenühndid (tsüaniidid – vesiniktsüaniidhape HCN - värvitud mõrumandlilõhnaga väga mürgine põlev vedalik; tsüanaadid – tsüaanhape HOCN – vabas olekus on isovormi kujul, suht tugev hape; tiotsünaadid – vesiniktiotsüaanhape HSCN – kasut keemialaborites. Räni(Si)- Looduslik koosneb 3isotoobist. Maakoores leviku poolest 2.kohal, ehedalt looduses ei leidu. SiO2- palju eri teisendeid (liiv, kvarts), alumosilikaadid – keerukad
Kirjeldage soolataolisi, metallilisi ja molekulaarseid hüdriide ning kirjutage nende tasakaalustatud tekkereaktsioonid. · Kõik elemendid (v.a väärisgaasid) moodustavad vesinikuga binaarseid ühendeid. Hüdriidi valem on seotud pea-alarühma numbriga. · Tugevalt elektropositiivsed leelis- ja leelismuldmetallid moodustavad soolataolisi hüdriide, kus vesinik esineb hüdriidioonina (H-). 2K(s) + H2(g) =t 2KH(s) t temp, juuresolek. · Soolataolised hüdriidid on valged, kõrge sulamistemperatuuriga kristalsed ained. · Metallilised hüdriidid moodustuvad mõnede delementide kuumutamisel vesinikus. Nad on mustad, pulbrilised ja elektrit juhtivad. Kuumutamisel või happe toimel hüdriid laguneb ja eraldub vesinik. · Metallilisi hüdriide uuritakse vesiniku transpordi ja säilitamise eesmärgil. · Mittemetallid moodustavad molekulaarseid hüdriide, mis koosnevad diskreetsetest molekulidest. Nad on sageli lenduvad.
moodustades süsihappesoolasid--karbonaate (CaCO3, Na2CO3) ja vesinikkarbonaate {Ca(HCO3)2, NaHCO3}. Kõik karbonaadid reageerivad hapetega, kusjuures eraldub CO2. Seda reaktsiooni kasutatakse karbonaatide määramiseks: Na2CO3+2HCl=2NaCl+H2O+CO2 Kuumutamisel karbonaadid (välja arvatud leelismetallide karbonaadid) lagunevad: CaCO3=CaO+CO2 6. Karbiidid on metallide (ja mõningate mittemetallide, näiteks räni) ühendid süsinikuga. Karbiidid jaotatakse 3 rühma: a) soolataolised karbiidid, milles aatomite vahel on iooniline side (CaC2, Al4C3). Veega reageerides eraldub süsivesinik: CaC2+2H2O=Ca(OH)2+C2H2 (etüün) Al4C3+12H2O=4Al(OH)3+3CH4 (metaan) b) kovalentse sidemega karbiidid (SiC, B4C) on suure kõvadusega, rasksulavad ja keemiliselt inertsed. c) intermetallilised karbiidid, kus süsiniku aatomid on metallide kristallistruktuuri tühimikes. Need on suure kõvaduse ja kõrge sulamistemperaturiga ained (HfC
CO2 tekib täielikul põlemisel, hingamisel, käärimisel jt oksüdats.protsessides, on õlle, veini ja karastusjookide lahustunud komponent. Karbiidid on süsiniku ühendid metallide ja mõnede mittemetallidega, mille elektroneg on väiksem kui süsinikul. Neid saadakse lihtainete kuumutamisel söega. , mõningaid neist saadakse (atsetüliide) tüüni C2H2 juhtimisel läbi vastavate metallisoolade lahuste: 2AgNO3+C2H2AgC2+2HNO3. Soolataolised karbiidid on aktiivsete metallide (leelis- ja leeslismuldmetallide) ning Cu, Ag, Th jmt elementide ühendid süsinikuga. Nad reageerivad veega või hapetega, eraldades erinevaid süsivesinikke või H2: Al4C3+12H2O4Al(OH)3+3CH4. Kovalentse sidemega on mittemetallide B- ja Si-karbiidid, suure kõvadusega ained ning pooljuhid. Saamine: SiO2 ja koksi segu kuumutamisel: SiO2+3CSiC+2CO. Seda kasut abrasiivina (lihvkettad, luisud), tulekindla materjalina, pooljuht- ja fotodioodides. Metallilised
Saadakse väävliaurude juhtimisel läbi hõõguva söe: C + 2S → CS2 Väga hea lahusti paljudele orgaanilistele ainetele (rasvad, vaigud, kautšuk jt.) ja anorg. ainetele (eriti fosfor ja väävel) Karbiidid: süsiniku ühendid metallide või mittemetallidega, mille elektronegatiivsus on väiksem kui süsinikul. (see def. ei ole siiski piisav; mittemetallidest peetakse üldiselt silmas vaid Si ja B) Karbiidid jaotatakse 3 rühma 1) ioonilised e. soolataolised Reageerimisel veega ja hapetega → CH4 või C2H2 või H2 CaC2 + 2H2O → Ca(OH)2 + C2H2 (etüün) Al4C3 + 12H2O ( 4Al(OH)3 + 3CH4 (metaan) Siia kuuluvad ka atsetüliidid (etüüni e. atsetüleeni derivaadid) Raskmetallide, eriti Ag ja Cu atsetüliidid Ag2C2 ja Cu2C2 on kergesti plahvatavad, eriti kiirel kuumutamisel (üle 140ºC). Saamiseks mitmeid meetodeid, näit. etüüni toimel soolade vesilahustesse :
annaabi.ee 
