Ta organiseeris pea igal aastal suurepärased põllumajandusnäitused Tallinnas, viidi läbi mitmesuguseid kursusi, peeti õpetlikke ettekandeid, uuele näituse väljale Kadriorus rajati alaline näitlik katseväljak, kus toimusid võrdluskatsed, jne. Viljandi Eesti Põllumeeste Selts alustas oma tegevust 1871. aastal. Eriti olulised olid tema' poolt organiseeritud maakondlikud põllumajandusnäitused, kus sageli esinesid oma väljapanekutega katseasutused (Tooma Sookatsejaam jt) ning Eesti Aleksandri Olustvere Põllunduskeskkool. Pärnu Eesti Põllumeeste Selts oli üks meie vanemaid eesti põllumeesteseltse (asutatud 1870. a), kes rajas samuti uue näituseväljaku Tallinna maantee äärde ning organiseeris siin ulatuslikke põllumaiandusnäitusi. Viimastel näitustel oli eriline osakaal veisekasvatusel. Ka paljud väiksemad kohalikud põllumeesteseltsid organiseerisid kursusi ja korraldasid näitusi. Keskseltsid ja -liidud
4 Eesti- ja Põhja-Liivimaal laialdaselt leiduvat turbaraba, oli Arved von Vegesackile seni veel täiesti tundmatu. Seda ei oska keegi arvata, mis teda niivõrd võõrale alale meelitas, kuid 1910. aasta suvel sai Arved von Vegesackist Tooma sookatsejaama esimene juhataja. Tema aastapalgaks määrati 2500 rubla, mis lubas perel vägagi mugavalt ära elada. Tooma sookatsejaam oli esimene omataoliste seas Vene impeeriumis ning üks esimesi kogu maailmas, kuid Rootsis oli taoline asutus juba olemas olnud mõnda aega. Enne Toomal ametisse asumist oligi Vegesack end täiendanud Jönköpingus, Rootsi Sookultuuri Seltsis. Toomal lasid noored endale ehitada traditsioonilises rootsi arhitektuuristiilis suure punase maja. Eeskujuna kasutati rootsi ehitusmeistri A. T. Lagerholmsi raamatut “Villabyggnader och egna hem” (“Elumajad ja omad kodud”). Punast rootsi Falu
autoriks ta ise ka oli. Kuppfer oli üks esimesi taimestiku kaitse initsiaatoreid Baltikumis. Mitmes kirjutises käsitleb ta ka taimeliikide areaalipiire. Esimese eestikeelse taimemääraja "Kodumaa õiskaswud", avaldasid kooliõpetajad Karl Eugen Niclasen ja Juhan Aidas, kuid kahjuks ilmus sellest ainult esimene vihik. Teiste vihikute käsikirju säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Aastal 1908 asutati Balti Sooselts ning Tooma Sookatsejaam. 1895-1915 oli ülikooli botaanikaprofessoriks Nikolai Ivanovits Kuznetsov, kes oli Kaukaasia taimestiku hea tundja. Eesti taimestikku ta peaaegu ei uurinud. Reorganiseeris botaanikaaia osakonnad ning asutas ka uusi. Liigiohtruselt saavutas aed oma teise kõrgpunkti 1913. aastal kasvatati aias 10 130 liiki taimi. Kuznetsov oli kauaaegne LUSi president 1905-1911. Tema suurimaks teeneks jääb süstemaatikauuringute taaselustamine ning edasiarendamine TÜ-s.
J. Sõggeli sulest. Esimesena Tsaari-Venemaal alustas 1885.a. sooteaduse õpetamist J. Klinge Tartu Ülikoolis. Tema andis ka sooteadusele rahvusvahelise nimetuse - telmatoloogia. Seega soode uurimise vajadus kasvas välja majanduslikust tegevusest ja kuivendustööde baasil omandatud kogemustest põllu- ja metsamajanduses 19. sajandil. Sel perioodil loodi ka mitmeid organisatsioone, milliste juurde uurimistöö koondus. Näiteks Balti Sooparanduse Seltsi alluvuses alustas 1910.a. tööd Tooma Sookatsejaam, mille juhatajaks valis selts loodusteaduste doktori A. Vegesacki. Nimetatud teadlasest sai tolle aja kõige silmapaistvam sooteadlene Eestis. Tema sulest ilmus hulk tänapäevalgi teaduslikku väärtust omavaid töid. 1938.a. nimetati sookatsejaam Tooma Soouurimis- ja Katseinstituudiks. See näitab, kui oluliseks on meil peetud soode ja nende kasutamisvõimaluste uurimist. Nimetatud instituudis uuriti soid peamiselt põllumajandusliku kasutamise seisukohalt.
annaabi.ee 
