Ma teadsin, et asjad ei saa jääda nii. Asjad peavad muutuma, kuid põgenemine ei aita. Minu jaoks oli üks asi kindle, et olen piisavalt tugev ja saan hakkama. Siin maailmas pole miskit, mis suudaks mult võtta unistused, mille nimel olen vaeva näinud, Kõik peab lihtsalt muutuma. 66 Kiikasin üle õla ning hetkeks tundus olevat see koht võõras. Paari hetkega suudsin välja selgitada, et olen juba mõned kilomeetrid kõndinud. Aeg oli tagasi minna koju ja pugeda soojasse voodi, 30 Tõmbasin teki endale peale ning asetasin pea padjale. Viimane mõte enne uinumist oli, et läksin läbi vihma ja pori ning seda nii otses kui ka ülekantud tähenduses. See varjane hommik muutis palju. 32
nii kiiremini ja palju selgitusi pole vaja kuna laps õpib eeskuju järgi. Lapsevanem ei tohi liiga palju kamandada, lapsel võib vastumeelsus tekkida. Lase tal endal proovida ja katsetada, kukkuda ja tõusta. Last ei tohi piinata sellega, et ta suusataks ja ei laiskleks, sest võib juhtuda nii, et lapsel üldse pole tuju suusata ja tal ei meeldi enam suusatada. Lapsevanem peab lapsele selgitama, et kui lähed suusatama, peab ennast soojasse riidesse panama, kuna võib ta jääda haigeks. 1 Esialgul, kui laps hakkab suusatada õpima, keppe kätte ei saa. Lapsed muidugi tahavad, et oleks nagu päris. Siis võib vahel lasta neil proovida. Päris ruttu saab selgeks, et kepid ainult segavad. Ka püsti tõusta on raskem, kui kepid on käes. Laste käelihased on nõrgad ning varsti tulevad nõrgemad kurtma, et käed on väsinud. Kui libisemine on juba selge ja tasakaal hea, siis tulevad mängu ka kepid
suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks
Parem suutäis leiba rahuga kui rikkus riiuga. Leib on meie laual iga päev. Tihti me ei mõtlegi, kui palju tööd ja vaeva on vaja leiva saamiseks. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust tainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest
peamaja juures, ning elamumajadel 1kohaline parklaruut. 9. Turupotentsiaali hinnang Ma mõistan, mis mu tegevusharus toimub. Minu poolt pakutavad kliendid oleksid noorimad jahimehed ehk alates 25. Kuni vanimatest ja osavamatest jahiküttidest 80.eluaastastest. Tänapäeval ollakse nõus maksma raha vabalt, ning kliente oleks piisavalt, sest kliendid saavad oma mugavused ja rahuliku paiga küttimiseks, mida mujal ei ole. Kas poleks mitte imeline küttida loomi, tulla siis soojasse hütti, kus on valmis pandud soe kamin, mugavad diivanid, hea koht loomade nülgimiseks, piisavalt hea suur külmik, ning pärast lihaga tegemist võtta asja rahulikult, paar õlu ja minna välibasseini või sõpradega arutada sooja kamina ees päevast? Sellest unistaksid päris paljud jahimehed, kui perfektsest jahist, ning selle nimel maksaksid palju, see kindel. Tegevusharuks oleks noortele koolitamine, ehk noorte jahimeeste koolitamine ja vanemate jahimeeste meelelahutus.
Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Parim aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis oli ,,maha heitnud". Nüüd pesi perenaine käed hoolega puhtaks, pani põlle ette ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse. Perenaine hakkas kahe käega sõtkuma.
annaabi.ee 
