Selle viisi tunnuseks on edasiliikumine ainult eessammude arvelt. Suusatamise ajalugu Kaasaegne suusatamine sai alguse 19. sajandil Telemarki maakonnas, kuid Nordlandi maakonnast Rødøy'st leitud iidne kaljujoonis näitab, et norralased kasutasid suuski juba 4000 aastat tagasi. Huvi suusatamise kui spordi vastu tärkas taas 1870. ja 1880. aastatel. Selle eest tuleb eelkõige tänada Lõuna-Norras asuva Telemarki maakonna inimesi eesotsas Sondre Norheimiga. Andrus Veerpalu- kahekordne olümpiavõitja (Salt Lake City 2002: kuld- 15 km klassika, hõbe- 50km klassika; Torino 2006: kuld 15km klassika) ja kahekordne maailmameister (Lahti 2001 30km klassika; Lieberec 2009 15 km klassika). Saavutuste järgi on lihtne öelda, et Veerpalule istub paremini klassika stiil. Kristina Smigun- maailmameister (Val di Fiemme 2003- topeltjälitussõit) ja kahekordne olümpiavõitja (Torino 2006: 7,5+7,5 suusavahetusega sõit; 10km klassikat)
Mäesuusatamises on põhiliseks tehniliseks raskuseks laskumise suuna ja kiiruse kontrollimine. Algajad teevad pöörde ning keeravad ühe suusa sissepoole. Kogenud mäesuusatajad kasutavad keerukamaid, kuid elegantsemaid ja suuremat kiirust tagavaid võtteid. Mida kogenum suusataja on, seda järsematest, pikematest ja künklikematest nõlvadest ja seda kiiremini suudab ta laskuda. 2.1. Ajalugu Kaasaegse mäesuusatamise hälliks peetakse Norrat. Sondre Nordheimi loodud suusakinnitus lubas nii pöörata kui ka hüpata, ilma et suusad jalast tuleksid. See võimaldas ka esmakordselt kasutada selliseid tehnikaid nagu telemark-pööre ja kristiaania pööre. Mäesuusatehnikat arendasid oluliselt edasi kaks austerlast, peamiselt 19. sajandi lõpus Mathias Zdarsky ja 20. sajandi esimeses pooles Johannes Schneider. Esimene neist valmistas 1890. aasta paiku saabast paremini paigal hoidvad terasklambrid ja korraldas 1905. aastal esimese ametliku
Olümpias süüdati olümpiatuli esimest korda aastal 1936, kui olid tulemas Berliini olümpiamängud. Tolles ajast tuli ka mõte olümpiatule tõrvikutega kandmine Olümpiast teatejooksuga. Sellise idee peale tuli Berliini olümpiamängude korralduskomitee esimees Carl Diemi. Selline traditsioon on säilinud tänaseni. Taliolümpiamängudel süüdati olümpiatuli aga alles enne 1952. aasta mänge. Selle tule süütamine toimus Norra niiöelda suusaspordi isa Sondre Norheimi kodus. 1948. aasta suveolümpia Selleks,et olümpiatuld üldse süüdata oli vaja Olümpia vallutada, sest tookord oli see kreeka ülestõusnute valduses. 1952. aasta suveolümpia 25. juunil süüdati Olümpias olümpiatuli. Juuli alguseks oli see tuli jõudnud Torinosse. Teatejooksu viimast vahetust 19. juulil jooksis üheksakordne olümpiavõitja Paavo Nurmi, kes tõi ka tule olümpiastaadionile. Peaareeni torni tuleurnis süütas leegi neljakordne
04 - uus olümpiarekord. Järgmisel aastal, kui Davis ületas 212,4 cm, sai temast ka maailmarekordiomanik. Seejärel siirdus olümpiavõitja korvpalliväljakule ning oli edukas sealgi, mängides aastatel 1953 - 1958 NBA-s Philadelphia ja Saint Louisi klubides. OSLO 1952 Ebatavaline oli olümpiatule süütamise tseremoonia. Tuli süüdati mitte Kreekas Olümpias, nagu tavaks, vaid norra nüüdisaegse suusaspordi rajaja Sondre Norheimi majakeses Morgedalis. Kaminasütest süütas tõrviku 79-aastane Olav Bjaaland, ka Morgedalist pärit mees, kes 1902. aastal võitis Holmenkollenis kahevõistluses prestiizika kuninga karika ning kuulus 1911. aastal Amundseni ekspeditsiooni koosseisu, olles üks viiest mehest, kes esimestena lõunanabale jõudsid MELBOURNE 1956 Kreeka-rooma maadluse raskekaalus ei andnud Nõukogude spordijuhid Johannes Kotkasele võimalust oma olümpiavõitu korrata. Veri oli veest paksem
annaabi.ee 
