Nad viiakse Siberisse Barabinski steppidesse, kus nad majutatakse sealsetesse peredesse. Maria satub elama lesestunud Niina Fjodorovna ja tema kahe poja juurde ühetoalisesse majja. Mariaga kaasas on ka tema meheema. Maja on väike ja ruumi puudust on suuresti tunda, Maria ja tema perekond peavad magama põrandal laua kõrval, Niina ja tema kaks poega magavad ühes väikses voodis. Maria, tema meheema ja Karl saadetakse tööle sohvoosi. Sohvoosis tehakse erinevaid töid. Üsna pea kolib meheema teise linna lapsehoidjaks. Maria ja Karli peamine mure on raha, kuna tööga palju raha ei teeni, peavad nad kokkuhoidlikult elama ning süüakse väga üksluiset toitu, selle tulemusel haigestub Karl, keda Maria teoses kutsub Karlutiks, ning nende elujärg halveneb veelgi. Maria puudub töölt, et Karli järele valvata ning hiljem palub Upravljäjuselt tööd öises vahetuses, et saaks päeval pojaga olla
19. 1991. a maareform, selle sisu. (lk 274) Suurtootmise kõrval peeti vajalikuks arendada talumajandust. Talu- põllumajandusliku väiketootmise majandusüksus, kus toomine baseerub riiklikul omandil maale, talupere isiklikul tööl ja omandusel tootmisvahenditele ja muule varale. Talupidamiseks sobiva maa pidi välja valima rajooni maakorraldustalitus või komisjon. Maad võidi anda lahustükkidena. Talu moodustamiseks eraldatav maa arvati maha senise esmase maakasutaja ( kolhoosi, sohvoosi) maast. Loodavatele taludele anti majanduslikke soodustusi. Maakorraldustöid pidi tehtama riiklikele vahenditega. Talu maade, elektriliidide, kaevude ja maaparanduse projekteerimine nind nende projektide projekteerimine ning nende objektide ehitamine pidi toimuma riiklike vahenditega. Talunik pidi tagama loodussäästliku põllumajandusliku tootmise. Maareformi põhieesmärgiks oli maaomandisuhete ümberkujundamine arvestades ajaloolist,
käsitleda ainult selles võtmes. Tegelikult mõjutas seda protsessi ka maaelanikonna kiire vähenemine. Kolmandaks oli väga oluliseks mõjuriks ka kolhooside ühinemine - see protsess jäi mõjutama haldusjaotust mõjutama kuni 60. aastate lõpuni välja. 1960. kujuneb reaalseks võimukeskuseks kohalik majand - sellest olenes, kuidas piirkond maj edeneb. 1951. aastal alguses oli u 2200 kolhoosi, lisaks 112 sohvoosi, 53. aastaks 531 kolhoosi ja 102 sohvoosi. Mida aasta edasi, seda vähem kolhoose on, sohvoodide puhul arv väga palju ei muutu. Kolhoos - kollektiivmajand, formaalselt nende inimeste oma, kes selle liikmed olid. Sohvoos - riiklik asutus. Hiljem kohaliku elu keskseks saab see kohalik majand - selle direktor oli A ja O (Kirovi Kalurikolhoos nt, mis oli väga erinevate kihistustega - suurepärane näide, kuidas nõukogude tingimustes on erisuunalisi arenemisi soodustada). Kolhoosi kõige suurem negatiivne asjaolu oli see, et see
Sellega kaasnes inimtöö tootlikkuse langus, loodusressursside raiskamine ja looduse reostamine. Industrialiseerimine tõi kaasa ebaratsionaalseid majandussidemeid ja migratsiooni teistest liidumaadest. Kollektiviseerimine: 1940. ja 1941. aata maareformid lõhkusid eesti rahvamajanduse ühe olulisema haru-põllumajanduse- majandusliku aluse. Maad küll anti uusmaasaajatele, kuid maatükid olid liiga väiksed, et nendest elujõulist talu oleks tekkinud. Eestis loodi 1944-1950 127 sohvoosi (riiklik majand, nendes tegutseti samade seaduste järgi kõikides). Samal ajal kehtestati talurahale põllumajandussaaduste müügikohustused, mille eest saadi aga väga vähe raha võrreldes nende tegeliku väärtusega. Ühesõnaga tehti kõik, et talusid elujõuetuks muuta ja et kollektiviseerimine hoogu sisse saaks. Loodi 1947 ka viis esimest kolhoosi(kooperatiivne majand, erinevad eeskirjad võisid tegutsemisele olla). Saaremaal, tartu, võru, valga ja läänemaal.
annaabi.ee 
