Õnnelikud ja Õnnetud inimesed 2013. aasta 12. jaanuari Postimehes kirjutas Jelena Skulskaja ümbritsevate elu väärtustamisest. Artikli eesmärk oli lugejat veenda, et õnnelike inimeste jaoks on tähtsamat, kui nende omaenda elu, ning just selle tõttu ei lähe õnnelikud inimesed teiste elude kallale, nagu seda teevad õnnetud inimesed, vaid lasevad teistel rahus olla ja on ise rõõmsameelsed. Põhiline ühiskonnaprobleem, millele autor igas lõigus rõhutab, on seotud inimestevaheliste konfliktidega. Ta on veendunud, et senikaua, kuni inimestel on
tuntud Indrek Hargla. Tänaepäeva eesti kirjanikest on tuntumad prosaistid Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kivirähk. Luuletajatest on tuntumad ja tõlgitumad Andres Ehin, Indrek Hirv, Sven Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Kristiina Ehin ja fs. Taas on tähelepanu pälvinud ka venekeelne eesti kirjandus (ehk eestivene kirjandus), mida esindavad näiteks luuletaja Igor Kotjuh ning prosaistid P. I. Filimonov ja Jelena Skulskaja. J. Kross A. Kivirähk Eesti kirjandusel on tõuse ja mõõnu. Kuid meie kirjandus on ikkagi oma, seda kõik mida me oleme läbi elanud, siis halvadel aegadel meie riigi koos hoidnud ongi meie riik. Kui me saame. Tänu Eesti kirjandusele ongi meie riik saanud oma alguse ja iseseisvuse. EESTI MULD JA EESTI SÜDA Rein Rannap/ Lydia Koidula Süda kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus tuksuma, kui su nime suhu võtan, püha Eesti - isamaa!
14. märtsil 2002. aastal anti esmakordselt kätte riikliku fondi Kultuurkapital kirjanduspreemia parimale vene keeles kirjutavale autorile, kelleks osutus Larissa Vanejeva (1955). Eestis elavad ja töötavad ka teised vene kirjanikud, nt Eesti kodakondsust omav ning Peterburis, Tallinnas ja Iisraelis elav proosakirjanik Mihhail Veller (1948), kelle raamatuid trükitakse Venemaal sadadesse tuhandetesse ulatuvates tiraazides; Jelena Skulskaja (1950), luuletaja ja prosaist üheaegselt, keda kui poeeti on tuntavalt mõjutanud eesti 1960. aastate luule; Svetlan Semenenko (1939), luuletaja ja tuntud eesti kirjanduse tõlkija ja mõned teised. Vene kirjanike loomingut avaldavad peamiselt kolm venekeelset kirjandus- ja kultuuriajakirja: 'Võshgorod' ('Toompea'), 'Raduga' ('Vikerkaar') ja 'Tallinn', ent neis võib leida suurel hulgal ka eesti kirjanike tõlkeid.
karistuspoliitika peabki olema selline. Ka täitevvõimu sekkumisel õigusemõistmisse on Eestis pikk traditsioon (mis muidugi läheb tagasi Eesti NSV-sse): täiesti ilmselt mõjutas president Lennart Meri suhtumine 2001. aasta sügisel 68 surmaohvriga metanoolitragöödias süüdi olnute ülileebeid karistusmäärasid (vt nt Anu Saare: "68 elu nõudnud surmajoogi müüki panija viieks aastaks vangi." EPL 28. 01. 2003). Jelena Skulskaja ütleb politsei kohta: "... meil ei ole mitte politsei, vaid politsei paroodia" ("Paroodia paroodia" Postimees 02. 07. 2016.). Kuigi kontekstist väljakistuna võib see hinnang tunduda lahmivana, viitab ta siiski politsei ebaõnnestumistele ja saamatusele, mõnikord kindlasti ka tahtmatusele kuriteoga tegelda. Kuku raadio on soliidne meediakanal. Selle raadio 6. juuli (kordus öösel vastu 7. juulit 2016) küsitlussaates Vox populi oli küsimuseks Miks inimesed sülitavad meie
I. Filimonov) Kui 2000. aastate kirjanikel oli läänelik orientatsioon, siis eesti-vene kirjandus on erinev (,,Teise") vaade eesti avalikule ruumile (A. Ivanov ,,Peotäis põrmu"): tuulelohe metafoor (J. Kaus) ja rahvusülene kirjandus (E. Laanes). Identiteediprobleem (nt I. Kotjuhi või S. Grigorjeva luules, Ivanovi ,,Tuhk"). Kirjanduslik pluralism: postmodernism, uussiirus jt. Suur emotsioon ja temperament, eepilisus. Filosoofiline eksistentsikirjeldus Jelena Skulskaja 90ndatel ja 00ndatel Vene kogukonnas ja Eesti-Vene kultuuri üheks eestkõnelejaks. ,,Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda" (2013) postmodernistlik romaan. Lood, mis omavahel lõikuvad, kuid saavad alguse väikesest sündmusest. Tähtis sürrealistlikus, omamoodi huumor, iroonia, modernistliku või postmodernistlikku kirjandust iseloomustavad elemendid ja võtted. Huvitavamaid näiteid vanema põlvkonna eesti-vene kirjanike esindajatest.
annaabi.ee 
