maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada.. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - sedöövrit. Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti Sedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid
Selliks väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandasin aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis mind rändama, et nad käiksin paljudes linnades, töötaksin mitmete meistrite juures, õpiksin tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Enne teeleasumist sain tsunftilt vastava tunnistuse. Teel pidin enda eest ise hoolitsema. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tulin tagasi Tallinna, ühe aasta töötasin endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt pidin tsunftile teatama oma soovist meistriks saada. Alles pärast tsunftilt loa saamist asusin valmistama meistritööd - sedöövrit. Samaaegset lahendasin ka teist ülesannet - otsisin pruuti. Täieõiguslikuks meistriks võisin saada ainult siis kui olin abielus. Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema
Suurkaupmehed moodustasid omaette ühingu suurgildi.Gildid ja tsunftid kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hinna ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud(tsunftijänesed). Seda reguleeris põhikiri ehk Skraa. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Arvestades seda, kui palju väidetavalt tsunftijäneseid trahviti ning toetudes selle aja Skraale võib oletada, et kõrgkeskaeg oli väga reegliterohke ajajärk. Elurütm linnas oli palju kiirem, kui maal ning linnadesse oli kogunenud väga kirev elanikkond. Aadlisuguvõsad rajasid linnadesse enda kindlustatud majad, millega kodanikud ehituse uhkuselt võistlema hakkasid. Tsunftimeistrite majades oli nii nende töökoda kui eluruumid. Linnad piirati müüridega. Kõik inimesed ei mahtunud linnadesse ja siis tuli müürivööndit laiendada ning vaesed elasid väljaspool müüre agulites
Enne teeleasumist sai sell tsunftilt vastava tunnistuse. Teel hoolitses iga sell enda eest ise. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted. 5 Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Alles pärast tsunftilt loa saamist asus sell valmistama meistritööd - sedöövrit. Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei
Rändsellid meile ei tule, tuleb raskusi tööjõuga, me ei saa uusi oskusi, tsunftile saab osaks häbi." Just sellil oli keskajal hinnatud tööoskuste edastaja osa, tema läbi sai oskustest ühine vara, mille põhjal kujunes välja oma stiil, kogu ajastu stiil. Keskaegsetes linnades võeti uudistooted ja valmistamisviisid üksteiselt väga kiiresti üle. Ja ehkki nii oli sarnasust üsna palju, säilitati ikkagi ka oma nägu. Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Pottseppade tsunftis tuli selline "avaldus" teha neli korda, makstes iga kord tsunfti kassasse pool taalrit. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - sedöövrit.
annaabi.ee 
