ning milleks ikka vaeva näha, kui võib adra taga käia ja muskleid punnitada. Niisiis olin mina päris erakordses olukorras, sest onu Vootele mõistis kõiki ussisõnu kahtlemata ainsa inimesena metsas. Ainult tema käest oli mul veel võimalik õppida selle keele kõiki peensusi. Ja onu Vootele oli halastamatu õpetaja. /---/ ,,Need lihtsalt tuleb ära õppida!" teatas ta lühidalt ning sundis mind ikka ja jälle kordama kõige keerukamaid sisinaid, nii et mu keel valutas õhtuti, nagu oleks keegi seda päev otsa väänanud. Kui siis tuli veel ema oma põdrakintsudega, raputasin ma ehmunult pead üksnes kujutlus, et mu vaene keel peab kõigile päevastele vintsutustele lisaks ka mäluma ja neelama, täitis mu suu jubeda valuga. Ema oli meeleheitel ja palus onu Vootelet, et ta mind vähem kurnaks ning õpetaks esialgu üksnes kõige kergemaid sisinaid, kuid onu Vootele polnud nõus. ,,Ei, Linda," ütles ta mu emale
isaslooma vahelist võitlust maaala eest. Enamikul juhul lõppesid need heitlused ühe poole surmaga. Dinosauruste omavaheline kommunikatsioon on veel udune ja uuritav teema. Paleontoloog Phil Seiter uuris dinosauruste fossiile ja avastas, et suure tõenäosusega vastuoluliselt filmide ja raamatutega, kus esineb kõrvulukustavaid möirgeid, ei suutnud dinosaurused vokaalseid helisi tekitada. Küll aga suutsid dinosaurused toota kurguhääli ja erinevaid sisinaid, mille erinevad volüümitugevused ja sügavused võisid mõtteid edasi kanda. Küll aga kasutasid dinosaurused erinevaid kehalisi mooduseid, et omavahel kommunikeeruda: trambiti jalgu, pritsiti veega, tiibsisalikud rapsasid rütmiliselt tiibadega, esines ka hammaste krigistamist, matsutamist ja palju muid viise kommunikatsiooniks. Dinosauruste avastamise ajal arvati, et dinosaurused olid aeglased ja tuhmid
Koopas oli soe ja nad kõik lakkusid ühte kivi, mis maitses magusalt kui mesi ja tekitas kogu talveks mõnusa une. Korraks tõusti üles ainult kivi limpsimiseks. Kevadel sai uni otsa ja ka Vootele oli üleval. Nad läksid põdratagavarasid sööma Vootele onni all olevasse keldrisse. Süües lämbus onu ära ja suri. Luuk kukkus kinni ja L ei pääsenud välja. Ta murdis redelilt kukkudes vasaku käe kahest kohast. Kuna rästiku magasid, ei kuulnud tema appihüüdeid ega sisinaid keegi. Õnneks jätkus liha, aga laip hakkas mädanema ja mürgitas keldri õhku. L kaotas teadvuse ja arvas, et sureb. See hais jäi aga eluajaks talle ninna. Lõpuks kuulis tema sisinat unest ärganud ussikuningas ja rästikud kangutasid luugi lahti. 15.peatükk Mets tungib peale, aga külarahvas kardab metsa, sest seal elavat igasugu olendeid. L oli viimane mees peres. Salme kohtus jälle karuga ja ema oli kuri. Salme ütles, et tal polegi peale
- Leemet ja Magdaleena lõpetasid söömise ning tüdruk läks talle küla näitama, mindi koos kloostri juurde munkade laulmist kuulama, järsku tõmbas tüdruk Leemeti puu taha ja uuris, kas poiss teab kuidas inimene libahundiks muuda saab, tüdrukut väga huvitas see ja ta oleks tahtnud isegi seda proovida, kuigi see oleks kristlaste mõttes suur patt - Leemet seda ei osanud, kuid pakkus, et võib tüdrukule ussisõnu õpetada, Magdaleena püüdis Leemeti sisinaid jäljendada, kuid Leemeti kurvastuseks polnud need üldse sedamoodi, poiss unistas ühistest õppetundidest koos metsas, lõpuks uuris Leemet tüdruku keelt, et miks see ei tööta, poiss loobus õpetamisest - Magdaleenal sellest meel kurvaks ei muutunud, ta hakkas metsas olevate haldjate kohta pärima, Leemet ei julgenud neiule öelda, et neid olemas tegelikult pole, kehitas lihtsalt ebamääraselt õlgu ja viis jutu mujale, kloostrile ja laulmisele, kuhu nad tegelikult suundumas olid
annaabi.ee 
