ta töötab. Kui ta midagi proovib siis ta näeb ainult selle tulemast aga ta ei tea kuidas see juhtus. Valge kasti testimine, on vastandiks musta kasti testimisele, kus testijal on juurdepääs siseandmete struktuuridele. Viimastel aastatel on termini hall-kasti testimine hakatud üldisemalt kasutama. Sellega kaasneb juurdepääs siseandmete struktuuridele ja algoritmidele, eesmärgiga kavandada test juhtumeid, kuid testimine kasutaja tasemel või must-kasti tasemel. Manipuleerimine sisendandmetega ja väljundivormindamine ei kvalifitseeru kui "Halli kasti", sest sisend ja väljund on selgelt väljaspool "musta kasti", et me kustume "tarkvara testimise all." STAATILINE JA DÜNAAMILINE TESTIMINE Staatilisel testimisel ei käivitata tarkvara vaid uuritakse ja loetakse ainult koodi. Dünaamilisel testimisel käivitatakse tarkvara ja kasutatakse seda. KOODI TESTIMINE Koodi testides staatilise valge-kastiga on ennast ära tasunud, sest vead leitakse kiiremini üles. See
Algoritm peab lahendama ülesande õigesti erinevate sisendandmete korral. Algoritmi 5 olulist omadust: 1. Lõplikkus. Algoritmi töö peab lõppema peale lõpliku arvu sammude läbimist. 2. Määratletus. Algoritmi iga samm peab olema rangelt ja ühemõtteliselt määratud iga juhu jaoks. 3. Sisend. Algoritmil on sisendandmed, mille hulk võib olla null. 4. Väljund. Algoritmil on vastus(ed), millel on täpselt määratud seos sisendandmetega. 5. Efektiivsus (tulemuslikkus). Algoritm peab olema nii lihtne, et on lõpliku ajavahemiku jooksul pliiatsi ja paberi abil täidetav. Algoritmi keerukus on hinnang sellele, kuidas algoritmi poolt esitatavad nõudmised ajale muutuvad näiteks siis, kui probleemi mõõt kasvab. Keerukus mõjutab jõudlust, kuid mitte vastupidi. Ajaline keerukus – hinnatakse programmi tööaega. Mahuline keerukus – hinnatakse programmi tööks kasutatava mälu mahtu
Sisend: Suvaline testivõõra inimese vastuste hulk (oluliseks saab tema enese hinnang kasutajaliidesele). Tegelikult kasulikud väljundid: Kirjedatakse hinnanguliselt testitulemustes. Test 7 Süsteemi ajaline viide Olukord: Testija laeb süsteemi veebilehe ning sisestab suvalisi andmeid. Testitav omadus: Süsteemi reaktsioonikiirus päringutele. Süsteemi kasutamise ajaline viide. Sisend: Suvaliste sisendandmetega päringud, küsimustikes edasi-tagasi liikumine, otsasta alustamine Tegelikult kasulikud väljundid: Hinnang süsteemi reaktsioonikiirusele 3. Esimene realisatsioon 3.1 Lahendatud ülesande kirjeldus Lahendasin ülalkirjeldatud ülesande vahendil EXSYS. Lahenduse ulatus katab süsteemi funktsionaalsed nõudmised ulatuses, mis EI KATA kasutaja eelneva it- alase (töö)kogemuse arvestamist otsustamisel. Ellu ei ole viidud EXSYSi
Tahtes kõik teated kindlasti 63 kätte saada, võib lõppu panna catch(Exception). Sellele tüübile vastavad kõik veateated - ka need, mis on kõigist muudest püünistest juba mööda tulnud. Juhul, kui soovitakse saabunud veateate andmetega midagi lähemat ette võtta, saab selle püüda omaette muutujasse ning sealtkaudu erindiobjektiga suhelda. Nagu näiteks catch(FormatException probleem){ Console.WriteLine("Viga sisendandmetega: "+probleem.Message); } Kui aga piisab vaid teadmisest et juhtus vastavat tüüpi olukord ning sellest teadmisest on meile reageerimiseks küllalt, siis võib oma muutuja loomata jätta nagu näiteks catch(OverflowException){ Console.WriteLine("Liiga suur arv."); } finally-plokki püüniste lõpus kasutatakse käskluste jaoks, mis tulevad igal juhul ära teha. Näiteks faili sulgemine andmete lugemisel: isegi siis, kui lugemine ebaõnnestus, tuleb fail
Tahtes kõik teated kindlasti kätte saada, võib lõppu panna catch(Exception). Sellele tüübile vastavad kõik veateated - ka need, mis on kõigist muudest püünistest juba mööda tulnud. Juhul, kui soovitakse saabunud veateate andmetega midagi lähemat ette võtta, saab selle püüda omaette muutujasse ning sealtkaudu erindiobjektiga suhelda. Nagu näiteks catch(FormatException probleem){ Console.WriteLine("Viga sisendandmetega: "+probleem.Message); } Kui aga piisab vaid teadmisest, et juhtus vastavat tüüpi olukord ning sellest teadmisest on meile reageerimiseks küllalt, siis võib oma muutuja loomata jätta nagu näiteks catch(OverflowException){ Console.WriteLine("Liiga suur arv."); } finally-plokki püüniste lõpus kasutatakse käskluste jaoks, mis tulevad igal juhul ära teha.
Tahtes kõik teated kindlasti kätte saada, võib lõppu panna catch(Exception). Sellele tüübile vastavad kõik veateated - ka need, mis on kõigist muudest püünistest juba mööda tulnud. Juhul, kui soovitakse saabunud veateate andmetega midagi lähemat ette võtta, saab selle püüda omaette muutujasse ning sealtkaudu erindiobjektiga suhelda. Nagu näiteks catch(FormatException probleem){ Console.WriteLine("Viga sisendandmetega: "+probleem.Message); } Kui aga piisab vaid teadmisest, et juhtus vastavat tüüpi olukord ning sellest teadmisest on meile reageerimiseks küllalt, siis võib oma muutuja loomata jätta nagu näiteks catch(OverflowException){ Console.WriteLine("Liiga suur arv."); } finally-plokki püüniste lõpus kasutatakse käskluste jaoks, mis tulevad igal juhul ära teha. Näiteks
annaabi.ee 
