tähendab, et episoodis valitseb tegelase mõtteviis). 15 september: 1. Mis on romaan? 2. Mille järgi jaotatakse romaane? 3. Millised on tegelaskuju avamise vahendid? 4. Millised on tegevuse arendamise tüübid? 5. Millest koosneb romaan? 6. Mis on tegevuse peamine edasi arendamise viis? Romaanis jutustaja võib olla kõike teadjal positsioonil. Siirdkõnele lähedane on sisemonoloog.Sisemonoloogi kõrval eksisteerib ka sisedialoog. Sisedialoogi kasutatakse tegeliku dialoogi taustaks. See tähendab, et me loeme raamatust kahe tegelase vahelist kõnet ja selle kõrval veel nende mõtteid. Mina romaanis saab lugeja teada kõikidest sündmustest minategelase vaate punktist ja see tekitab mulje, et jutustatav on autori enesega juhtunud. On romaane, kus minategelane ei ole peategelane( Keisri hull). Abstraktse jutustamis vormi puhul jutustab autor oma kangelastest kolmandas isikus
7. Albiinod 8. Kaksikud – osades kultuurides tapetakse üks, araabias mõlemad 9. Kahesoolisus - Šamaanihaiguse sümptomid ja nende tõlgendamine: Minevik – arktiline hullus; Wikito psühhoos – vähene liikumine, toitu pole, kõik tahavad teda ära müüa. Sümptomid – depressioon; ihkab üksildust; luuvalud, sügelus, nukrameelne, unehäired. - Kuidas määratleda teadvusseisundit: 1. Sisedialoog 2. Aju energiavarustus (hapnik, veri, temp, veresuhkur, hormoonid, uni) 3. Ärritajate hulk (visuaalsed, akustilised) 4. Motoorne aktiivsus (liikumatus, üliaktiivsus) 5. Üksindus 6. Keel, kõne 7. Monotoonsus 8. Võõrad, tuttavad 9. Eksimine 10. Ajalise orientatsiooni kaudu 11. Hingamise rütm, silmade asend, geogr. asendite mõju, kehaasend,
Kunstiteadlased ja pedagoogid Sara Wilson McKay ja Susana R. Monteverde on kirjeldanud kolme võimalikku teose vaatamisel aset leidvat dialoogitüüpi: 1. Dialoog kahe vaataja vahel, kes vaatavad sama teost. Vahetatakse tähelepanekuid, esitatakse küsimusi ja pakutakse välja vastuseid. Teise inimese vaatepunkt laiendab märgatavate nüansside ringi. Oluline on vaba ja võrdne mõttevahetus. 2. Sisedialoog, mis toimub vaataja mõttes, kui ta otsib kontakti või vaatleb kunstiteost. See küsimuste ja vastuste ahel lähtub eelkõige vaataja varasemast kogemustepagasist, samuti eelarvamustest ja kahtlustest. (Kas see on tõesti kunstiteos? Miks võis kunstnik midagi sellist teha? Miks seda teost kiidetakse? Miks kellelegi see kunagi võis meeldida?) 3. Dialoog kunstiteose ja vaataja vahel, mis dikteerib ajalist vaatamismustrit.
jätkuvus, milles 0 näitab (denotes) ja 1st hüpatakse lihtsalt üle. 1 all mõtleb Kristeva sotsiaalseid, psüühilisi jne. “keeldusid” (Jumal, seadus, definitsioon). Realistlik kirjandus kuulub kirjeldava narratiivsuse alla ja on monoloogiline, intervallis 0-1. 0-2 poeetilise loogika saavutab vaid karneval. Bahtini sõnade klassifikatsioon (vt. selle kohta Toropi järelsõna Bahtinile, lk. 288-289; Kristeva midagi olulist ei lisa). Denotatiivsete sõnade sisedialoog. Kirjutamine kui jälg dialoogist enesega (teisega), kirjaniku distantsist iseendast. Jutustus on jutustuse subjekti (S) ja adressaadi (A) dialoog. Adressaat omakorda kahene: tähistaja subjekti suhtes (A1) ja tähistatav jutustuse subjekti ja adressaadi suhtes (A2). Need kaks moodustavad koodsüsteemi. Kirjanik on jutustuse subjekt, kes transformeeritakse tema hõlmamisel narratiivi süsteemi: ta on subjektist adressaadiks muutumise võimalikkus. Temast saab anonüümsus, tühi koht.
” 8. “Lõpeta see!” 9. On enesekeskne 10. Nõustub sellega, et ühte grupi liiget ignoreeritakse 11. Aitab teisi 12. Käitub teiste suhtes autoritaarselt 13. Kolm erinevat abipalumise viisi: 13A. “Kas sa ei näe, et mul on abi vaja?” 13B. “Kas tahad mind aidata?” 13C. “Palun, kas sa ei võiks mind aidata. Ma ei suuda…” 14. Sisedialoog: 14A. “Ma tahaksin neid kingi!” 14B. “On nad tegelikult vajalikud? Mul juba on kolm paari peokingi?” 14C. “Ma oleksin pidanud põhjalikumalt kaaluma, kas ma ikka võin seda enesele lubada.” Suhtlemine – teooria ja harjutused 61 Transaktsioonid
annaabi.ee 
