Kirbulised (Siphonaptera) Merili Lindpere 8.b klass Tartu Raatuse Gümnaasium Üldinfo Maailmast on teada pisut üle 1 700 liigi kirbulisi. Eestist on leitud 24 liiki kirpe, kuid tõenäoliselt ulatub liikide arv vähemalt viiekümneni. Kirbuliste selts oli välja kujunenud juba tertsiaaris (65 - 2 miljonit aastat tagasi), sellest ajast pärinevast Läänemere merevaigust on leitud kirpe (näit. Palaeopsylla klebsiana), kellel olid olemas kõik tänapäevastele kirbudele iseloomulikud tunnused. Kirbuliste asukoht putukate süsteemis on üsna segane, tõenäoliselt on neile kõige lähedasemad mõned sääseliste (Diptera, Nematocera) sugukonnad ja koonulised (Mecoptera). (www.zbi.ee) Kirp Kirp suurendatult. (tarbija24) Toitumine Kirpude peamiseks toiduallikaks on elusolendite veri. On olemas kirpe kes söövad vaid inimeste, koerte või siis kass...
neljast lülist. Nii emastel kui ka isastel ritsiklastel on eessäärtes kuulmisorganid, kuid siristamisõime on tavaliselt ainult isastel. Ritsiklastel on enamasti väga hästi arenenud tiivad. Tiivutuid vorme on väga vähe. Ritsiklaste sugukonnas on nii taim-, sega-, kui ka röövtoidulisi. Kirbulised Kirbulised ehk siphonaptera on selts parasiitseid putukaid. Neid on maailmas kuskil 2400 liiki. Kirbuliste pikkuseks on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude tagakeha, rindmik ja pea on omavahel tugevasti kokku kasvanud. Pea on kirbulistel väike. Sellel on vähe arenenud silmad ja lühikesed tundlad. Suised on kirbulistel pistmistüüpi ja suunaga alla. Valmikute toiduks on peremeeste veri. Tänu sellele, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena
seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. 25. O. Diptera – kahetiivalised Eestis ~ 4500 liiki 0.5-60 mm Siia rühma kuuluvatel putukatel on ainult kakas kilejat lennutiiba. Need on kärbselised ja sääselised. Kahetiivaliste tagatiivad on taandarenenud ja muutunud sumistiteks. Nende tagakeha on laialt rindmikuga seotud. Vastseteks vaglad. 26. O. Siphonaptera – kirbulised Eestis 25 liiki MORFOLOOGIA 0.5-6 mm Tiivutud; tumepruunid v mustjad; suised kohastunud vere imemiseks; määramisel olulised pea ja rindmiku kamjad harjased. ELUVIIS/KOHT Valmikud toituvad ainult verest. 3. DNA UURINGUD Leiti, et kõik putukad ei olegi putukad. Siselõugsete seltsid pandi eraldi klassi. Neil puuduvad ka tiivad. Hiljem tehti igast seltsist klass. MIDA VEEL ON DNA KOODI UURIMINE NÄIDANUD
pikk ja sale tagakeha, mis on omane sääskedele ning jässakas tagakeha, mis iseloomustab kärbseid. Tagakeha võib olla paljas või kaetud mitmesuguste karvade ja harjastega. Ei esine sabaniiti või urujätkeid. Levinud kõigil mandritel, Eestis leitud üle 2200 liigi (hinnanguliselt 4500 liiki). Selts: Kirbulised (Siphonaptera) Pikkus 1-7mm. Keha külgedelt tugevasti kokku surutud. Pea, rindmik ja tagakeha omavahel tugevasti kokku kasvanud, nende vahelised piirid ebaselged. Keha lülistus selge. Pea väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad lühikesed; silmad
Seetõttu käib 2 korda ööpäevas pinnakihis saaki jahtimas ning hapnikuvaru uuendamas (öösiti). 67. Soovimatud putukad (Insecta) inimese majas ja ihul: prussakad, kirbud, lutikad, täid. Seltsid, eluviis, moone Kirbud: eluviis/moone: täismoondega, tiibadeta putukad, kes lendamise asemel hästi hüppavad. Valmikud imevad soojavereliste loomade verd; kehakuju kohane karvastikus pugemiseks. Vastsed usja kujuga, elavad pesa või elamu prahis, söövad kõdu. Selts: kirbulised (Siphonaptera) Täid: eluviis/moone: Imetajate välisparasiidid, kes on kaotanud tiivad. Vaegmoondega. Pistesuistega. Spetsiifilised, ainult kindlal peremeesliigil. Selts: täilised (Anoplura). Lutikad: eluviis/moone: vaegmoondega, imemissuistega putukad, võivad imeda nii taimede kui loomade mahla. Mõned ka magevees, röövloomad. Selts: lutikalised (Heteroptera, ka Hemiptera). Prussakad: eluviis/moone: Vaegmoondega. Ainult maismaal, peamiselt taimesööjad, haukamissuistega
annaabi.ee 
