Kaasaegne prokarüootide (sh sinivetikate) süstemaatika baseerub peamiselt 16S rRNA nukleotiidide järjestusel. 5. Tülakoidides 6. Kromaatiline adaptsioon on nähtus, kus vetikad on võimelised muutma oma pigmentide koosseisu vastavalt sellele, milline hulk ja millise spektraalse koostisega valgus ulatub vetikarakuni teatud sügavusel veekogus. See on omane C-fükoerütriini ja C-fükotsüaniini omavatele vetikatele. 7. Antennpigmendid, karotinoidid, limakiht. 8. Planktilistel sinivetikatel on ujuvuse tagamiseks gaasivakuoolid. Need võimaldavad liikuda soodsamasse veekihti, milles toitumistingimused on paremad. Valgusmikroskoobis paistavad gaasivakuoolid väikeste, tugevalt valgust murdvate kehakestena. 9. RuBisCo on kristalliseerunud ensüüm ribuloos-1,5-bifosfaat karboksüülaas-oksügenaas, mis asub polüeederkehas sinivetika rakus. RuBisCoga tagatakse fotosünteesi pimedusreaktsioonide tsüklis (Calvini tsüklis) glükoosi molekuli moodustumine. 10
Eustigmatophyceae; () Xantophyceae; () Chrysophyceae SÜSTEMAATILINE OSA Sinivetikad. Kuuluvad fülogeneetiliselt: (x) gram - eubakterite hulka; () gram + eubakterite hulka; () purpurbakterite hulka; () arhebakterite hulka; () rohevetikate hulka; () glaukofüütide hulka; () primitiivsete prümnesiofüütide hulka Sinivetikad on eluvormilt: () amööbed; () monaadsed; (x) kokkoidsed; (x) niitjad; (x) koloonialised; () sifonaalsed; () sifonokladiaalsed Sinivetikatel puuduvad: (x) mitokondrid; (x) golgi aparaat; (x) tuum; (x) endoplasmaatiline retiikulum; () ribosoomid; () DNA; () RNA; (x) vibur; () gaasivakuoolid; () varuained; () klorofüll Pigmentidest esinevad klorofül: (x) a; () b; () c; (x) fükotsüniin; (x) allofütsüniin; (x) fükoerütriin; () peridiniin; () florideetäklis; () krüolaminariin Fotosünteetilised membraanid (tüakoidid) on: () hajusalt rakus laiali; () pakitud lamellideks; (x)
Fotosünteesi pigmendid 1. Klorofüllid a, b, c1, c2, c3 Ainult Chl-a on võimeline kasutama elektrone, et produtseerida keemilist energiat fotosünteesis. Chl-b and Chl-c absorbeerivad valgust ja saadavad elektroni Chl-a lisapigmendid. 2. Karotenoidid Lisapigmendid. Tuntumad on karotiin (- ja ß-) ja ksantofüll. Kaitsevad rakku kahjuliku (liiga tugeva) valguse eest. 3. Fükobiliinid Vetikate eriomased pigmendid. Esinevad reeglina koos klorofülliga. Sinivetikatel: fükotsüaniin Pruunvetikatel: fükoksantiin Punavetikatel: fükoerütriin Fofosünteesi efektiivsus Suhe produtsentidele kättesaadava ja fotosünteesi tulemusena seotud valgusenergia vahel. · Maailmamere oligotroofsetes vetes 0,02% · Eutroofsetes mageveekogudes 0,3% 3 Kemosüntees Primaarproduktsioon võib tekkida ka kemosünteesi teel: anorg ühenditest aeroobsel
tsüanoprokarüoodid e. Sinikud *Zooplankton e. loomne hõljum *Bakterplankton e. Pisikhõljum Neuston vee pindkilet asustavad organismid Kriteeriumid, mille alusel eristatakse vetikate ökoloogiline rühm-taksonoomiliselt kirju elustikurühm, eristatakse nii taksonoomilise kuuluvuse, eluvormide ja ökoloogiliste nõudluste alusel. Plankterite kohastumised veekihis püsimiseks - Kohastumised hõljumiseks: a)erikaalu vähendamine väikesed mõõtmed, suur pindala-ruumala suhe gaasivakuoolid sinivetikatel kerged ainevahetusproduktid (õli- ja rasvatilgad) lima esinemine kolooniates raske pantsri õhenemine b)vee takistuse suurendamine vetikarakkude väljakasvud: jätked, ogad, harjased tsüklomorfoos - vetikaraku erinev kehakuju erineva tihedusega vees hõredate kolooniate moodustamine vetikaraku asend laiema teljega risti veesammast c)vetikaraku aktiivne liikumine viburite abil vibureid 1 või mitu, liiguvad koonusjalt, rakk liigub spiraalselt d)vetika elutegevusega seotud
Fotosünteesivad väävlibakterid on siis rohelised ja purpursed väävlibakterid. Need fotosünteesivad väävelbakterid on obligatoorsed anaeroobid, sest sulfitid õhukeskkonnas oksüdeeruksid kiiresti. Teine rühm fotosünteesivaid baktereid on sinivetikad. Sinivetikate teke tõi kaasa vaba õhuhapniku, mille tõttu suri välja enamik toonasest elust. Algas hingamisprotsess. Miks on maismaataimedel fotosüntees samasugune kui sinivetikatel? Sest kloroplastid tekkisid sinivetika endosümbioosi tulemusena. Sinivetikaid on maailmas teada umbes 2000 liiki. Sinivetikate rakkudes on kloroplastide sarnaseid lamellstruktuure, kuid mitte nii täiuslikud. Sisemembraanistikku on vaja elektri (elektronide (energia)) isoleerimiseks. Tsüanobakteritel on kitiinist rakukest ja limakapsel. Paljud sinivetikad seovad õhulämmastikku, mis on sinivetikate puhul unikaalne, teistel vetikatel seda omadust pole
Kloriidsed veed levivad ariidses kliimas. Parasvöötmes ei ole domineerivad, v.a. mõnedes merelise tekkega järvedes. Kloriide leidub rohkesti olmereovees (inimkaasleja ioon) Kontsentratsioon Eesti pinnavetes mitmekordistus 1980-ndatel aastatel. Kloriidid mõjutavad organismide osmoregulatsiooni, kuid ainevahetuslik tarve nende järele on tühine ega muuda kloriidide sesoonset dünaamikat. N ja K. Naatriumivajadus on tõestatud vähestel taimedel. Nimetamisväärne on see vaid mõnedel sinivetikatel. Olulisel kohal osmoregulatsioonil. Na+ Cl- PO43- ja SO42- "inimkaaslejad" ioonid. Veekogudes ületab Na ja K sisaldus reeglina oluliselt tema bioloogilist tarvet. Na ja K võivad domineerida: · pehmeveelistes järvedes mereliste sademete mõjualal · merega otseselt seotud järvedes · soolajärvedes. Siseveekogude mineraalsuse kujunemine: Kolm põhiprotsessi: - väljauhtumine pinnasest
neeldub. Olenevalt lainepikkusest neeldub valgus vees erinevalt. (15. Tabel) Valguse murdumisest tingituna on päev vees lühem ning tungib piiratud sügavuseni. Meres on vetikate jaoks piisav valgus 1000-1700 m sügavuseni, magevees harva üle 200 m. Eri vetikad on kohastunud erinevatele tingimustele, võivad asustada erinevaid sügavusi. Madalas vees elavad rohevetikad, sügavamal pruunvetikad ja kõige sügavamal puna-ja sinivetikad. Sinivetikatel on sinakasvioletsele valgusele sobivad pigmendid fükobiliinide näol. 1902. a avastas Gaidukov vetikate kohastumuse erineva kvaliteediga valgusele, seletas fotosünteesivate taimede kromaatilise adaptsiooni. Planktonis elavad taimed võivad ööpäeva jooksul oma asendit sügavuti muuta. Varjutaimede omadused: madal kompensatsioonipunkt, madal valguskõvera platoo (veesisestel taimedel). Soojusreziim.
5. Loetlege viis sinist valgust absorbeerivat pigmentide rühma taimedes klorofüll A, LHC, krüptokroom, karotinoidid 5 6. Nimetage fotosünteetiliselt aktiivse valguse lainepikkuste vahemik ja nimetage pigmendid mis fotosünteesis kasutatavat valgust absorbeerivad Vetikatel ja tsüanobakteritel (sinivetikatel) on veel mitmeid teisi abipigmente, nagu fükobiliinid. · Fotosünteesil kasutatakse nähtavat valgust 400 700 nm. Aga taimekasvatuseks sobiva lambi spekter peaks olema tugev vahemikes 375-500nm ja 600-700nm Klorofüllidel on 2 tugevat neeldumisriba. Rohelistes klorofüllides Chl a ja Chl b on need punases (650-680 nm) ja sinises valguses (430-470 nm). Sinise valgusega ergastumisel kukub elektron kiiresti punase riba energiale ja ainult seda saab
annaabi.ee 
