Tuntumad esindajad: harilik päevalill ja maapirn kasvatatakse Euroopas ja mujal maailmas toidukultuuri ja dekoratiivtaimena Pilt 5 Pilt 6 Kasutamine päevalilleõli (õlikultuurina) Pilt 7 päevalilleseemned Päevalilletee Ilutaimena Kosmeetikatööstuses pagaritööstuses Pilt 8 Silotaimena Hilised, kõrgekasvulised sordid Pikem vars leherikkam, annab rohkem haljasmassi Palju toitaineid: lämmastik ja kaaliväetised Kevadel lagunenud sõnnikut (min väetistega rikastatud) Koristada augustis, kui õitseb 30-50% Toitväärtus maisisilost on 2x madalam, halb seeduvus Kasutamine ravimtaimena Päevalille keelõied Lehed (karotiin, valgud, flavonoidid, orgaanilised happed jne) Seemned (rasvõli, valgud, süsivesikud, parkained, karotinoidid jt)
keskkonnatingimuste kokkulangemisel kiirelt edasi levida e. invasiivseks muutuda ning hakata kohalikke liike välja tõrjuma. Tänu globaalsele transpordivõrgustikule võivad mõned inimesega seotud liigid levida väga kiiresti tuhandete kilomeetrite kaugusele ökosüsteemidesse. Inimene võib võõrliikide levikule aidata kaasa teadlikult. Näiteks Sosnovski karuputk toodi Eestisse tahtlikult ilu- ja meetaimeks. Alates 1960ndatest kasvatati seda hiiglaslikku sarikalist väärtusliku silotaimena. Plahvatuslikult hakkas karuputk levima alates 1980ndatest. Suurekasvulise taimena mõjub ta kooslustele vaesestavalt. Inimese nahaga kokkupuutudes põhjustab selle taime mahl raskestiparanevaid põletusarme. 2008. aastal kulutas riik karuputke tõrjumiseks 6,8 miljonit krooni. Ka tahtmatult levitatud võõrliigid põhjustavad tõsist pahandust, näiteks mitme Okeaania saare linnustik on rängalt kannatanud invasiivse mao, pruuni boiga ohjeldamatu tegevuse tõttu
taim. · Enamasti on õitsvad taimed 1 kuni 2 meetri kõrgused, kuid on ka erandeid, leidub veel madalama kasvuga kui kõrgemaid. · Lehed suured, alates 10 cm kuni isegi 40 cm. · Õite kuju ja värvus varieerub eri sortidel. Värvivalik varieerub säravkollasest kuni tumepruunini. · Õitseb augustist oktoobrini. · Päevalille kasvatataksegi enamasti seemnete saamiseks, millest pressitakse õli, kuid teda on kasvatatud ka silotaimena. Eestis kasvatatakse erinevaid päevalillesorte ka ilutaimena. · Päevalilled ja tema saadused leiavad rakendust põllumajandustootmises, kosmeetika- ja toiduainetetööstuses, rahvameditsiinis ja iluaianduses. · Päevalilleseemneid kasutab laialdaselt ka pagari ja kondiitritööstus (nt halvaa ja erinevad seemneleivad). · Rahvameditsiinis on päevalilleõli kasutatud palavikualandajana, seemned on aga heaks magneesiumiallikaks.
Globaalse transpordivõrgustiku tõttu võivad mõned inimesega seotud liigid levida väga kiiresti tuhandete kilomeetrite kaugusele ökosusteemidesse. Inimene võib ka ise teadlikult võõrliikide levikule kaasa aidata. Naiteks Sosnovski karuputk toodi Eestisse ilu- ja meetaimeks. Alates 1960ndatest kasvatati seda suurt sarikalist väärtusliku silotaimena. Plahvatuslikult hakkas karuputk levima 1980ndatel, vaesestades suure kasvu tõttu kooslusi. Inimese nahaga kokku puutudes põhjustab karuputke mahl raskesti paranevaid põletusarme. o Kliimamuutus Üheks suureks ohuks elurikkusele on üleilmne kliimamuutus. Kliima on läbi Maa ajaloo pidevalt muutunud ning otsib pidevalt dünaamilist tasakaalu. Okosusteemid kujundavad kliimat ja reageerivad
kõrguseks 1,5-4 meetrit, ühel taimel võib olla kuni 160 000 õit ning neist võib valmida kuni 100 000 seemet. Seemnete idanemisvõime mullas püsib seitse kuni kümme aastat, seemened levivad kergesti tuule ja vooluveega. (Kangur jt 2005:8-9) 6 Joonis 1. Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowsky). Allikas: Maaleht Sosnosvski karuputk on Kaukaasia endeem, siia toodi see 1960. aastal esialgu ilutaimena, hiljem propageeriti seda silotaimena. Mitmed agronoomi majandid tellisid Venemaalt perspektiivse silotaime seemneid asudes rajama Sosnovski karuputke põlde, andes nii tõuke karuputke laiale levikule. Samuti aitas levikule kaasa karuputke kasvatamine ilutaimena aedades ja meetaimena (hea meetaim). Kergesti levib piki teed, elektriliine ja veekogusid, paljuneb vaid seemnetega. (Kangur jt 2005:8-9) Tavaline hoonete läheduses, niitudel, jäätmaadel, heinamaadel, tee- ja põlluäärtes (Kaur jt 2010:96).