Erinevalt mullas elavatest hõimkonnakaaslastest tekitavad need madalates seisuveekogudes inimest ründavad vereimejad paljudes vastumeelsust. Tegelikult on need loomad väga kenad ning väärivad omapärase eluviisi ja kasulikkuse tõttu kaitset. 1.1. Välimus Eestis elavate apteegikaanide selgmine külg on rohekaspruun, umbra tooni. Seljal kulgeb piki keha mõlemal pool kolm ookerpunast pikitriipu, kusjuures keskmistel triipudel on mustjate südamikega silmlaigud. Kõige äärmise punase pikitriibu kõhtmisel küljel kulgeb kuldookerjas triip. Kaani kõhtmine külg on määrdunudkollane, seda ilmestab ebaühtlase tihedusega mustjas marmorjas muster. Apteegikaani keha mõlemas otsas on tahapoole laienev paeljas iminapp. See võib isendi seisundist, aktiivsusest ja vanusest olenevalt olla eri suurusega. Täiskasvanud, hiljuti küllaldaselt toitunud kaani pikkus võib ulatuda kuni 15 sentimeetrini ja kehakaal kuni 40 grammini
saaklooma sellist kehaosa, millele kiskja oma rünnaku tõenäoliselt suunab. Kui kiskja ründab sellist vähetähtsat osa, pääseb saakloom kergemalt. Tuntud näideteks on - sisalike sabad, mis on paljudel neil värvilised või lihtsalt liikuvad ja köidavad seega ründava kiskja tähelepanu. Sisalikel on aga võime saba ära heita (autotoomia) ja seeläbi ise pääseda; - silmi jäljendavad laigud (silmlaigud) paljude troopiliste kalade sabaosas, mis siis ilmsestigi suunavad röövkalade rünnakud pea asemel ohutumasse kehapiirkonda; - silmtäpid paljude liblikate tiivaservades - linnu rünnaku suunamine tiiva serva päästab liblika; - siilakud ("sabad" tagatiibadel, nagu nt pääsusabal) tagatiibade taganurgas paljudel liblikatel. Usutavasti on seletus selline, et kokkupandud tiibadega istuval liblikal tekib tagatiibade
sugukonna Eestis esinevad liigid jagada neljaks grupiks: 1. nn. “kirjud liblikad”. Siia kuuluvad enamasti keskmised kuni suured liblikad mitmest alamsugukonnast. 2. Täpikud. Keskmise suurusega kuni suured, oranžid musta tiivakirjaga liblikad. Võrkjat mustrit pole. 3. Võrkliblikad. Keskmise suurusega oranžid, musta tiivakirjaga liblikad. Tiibadel on võrkjas muster. 4. Silmikud. Väikesed kuni keskmise suurusega tavaliselt pruunides toonides liblikad. Silmlaigud! Sinilibliklased (Lycaenidae) Enamasti väikesed, harva keskmise suurusega vilkad päevaliblikad. Suguline dimorfism tavaline. Eestist on leitud 32 liiki. Tavaline on mürmekofiilia – obligatoorsed suhted sipelgatega. Kaks peamist rühma on kuldtiivad ning sinitiivad. Kuldtiibade ülakülg on enamasti erk punane või oranž, tugeva läikega. Olulised määramistunnused tavaliselt alaküljel. Sinitiibade isased on enamasti sinised tugeva läikega, emased aga pruunid. Olulised
õitseajal valendab neist terve metsaalune. Pärast mõnda soojemat päeva ilmuvad esimesed rohelised rohulibled põllupeenardele ja kraavikallastele. Päikesele hõiskavad vastu paiselehe kuldkollased õied. Ning lendavad esimesed liblikad kollased ja kirjud. Väike koerliblikas ongi see, kelle järgi tavaliselt ennustatakse kirjut suve. Liblika tiibade alustoon on oranz, tumeda soonestuse vahel leidub kollaseid ja siniseid laike. Päevapaabusilmade tõmmudel tiibadel säravad eredad silmlaigud. Kui esimesena kohata kuldkollast lapsuliblikat, siis arvati, et tuleb kuldne suvi. (lisa 21 pilt liblikatest). Õitsema hakkavad ka varsakabjad. Külmast kevadveest tulevad välja nende õiepungad, need avanevad ja paari kolme päevaga kollendab kogu kaldaäärne madalik. Varsakabi on oma nime saanud lehtede järgi need meenutavad tõesti varsa kabja jälgi. Rahvas kutsub taime veel konnakapsaks. Lumikelluke on üks esimesi kevadlilli, keda võib aedades õitsemas näha juba märtsis
annaabi.ee 
