Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed.
klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14. sajandist pärinevad esimesed silmkoes kindakatked, 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis üldine. Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu. Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.16.
ülikonna osa. Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid. Varem kanti käiseid ka Muhus, kuid 19. sajandil olid need veel vaid pruudi- ja noorikurõivastuses. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid lambapruunid või -mustad ning Sõrves hallid. Potisinine värv saartel märkimisväärselt ei levinud. Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil toestatult vormis hoitud tanud, talvemütsid, Saaremaal ka silmkoes tuttmütsid. Erinevusi oli ka jalatsites. 19. sajandil kanti kingi, nende kõrval ka riidest pealsete ning tõrvatud taldadega pätte, Muhus pastlaid.
Nahk sobib tänava jalatsiks. ·Lakknahk: naha pinnale on valatud läikiv polümuretaani kiht. Nahk on ilus, läikiv, kuuma ja külma kindel. Lakknaha puuduseks on väike õhu läbilaskvus. ·Imitatsioon nahad: need on preesitud, värvitud. Nende faktuur meenutab hinnalisi nahku. Tuntud on loomajate nahkade imitatsioonid. Muud pealse materjalid. Peale naturaalse naha kasutatakse järgmisi pealis materjale: ·jalatsi riided - need on valmistatud kangana või silmkoes, tugevuse andmiseks kaetakse nahad nt. pvc kilega või pu-ga. ·tehisnahad - need on tugevad, väga kerged, veekindlad ja odavamad kui naturaalne nahk. Nende suuremaks puuduseks on ebahügieenilisus - nad ei lase õhku läbi. Tehisnahast jalatsites tuleb kasutada looduslikust materjalis sisetaldu ning puuvillaseid või villaseid sokke. ·kirsa - puuvillane kangas, mis on immutatud toorkummi lahusega, on vulkaniseeritud ja viimistletud naha taoliseks.
Erinevad trikotaazkangad: Slinky Pehmelt langev, õhuke kangas, enamasti trikotaaz, mis liibub vastu keha. Ideaalne palaval päeval, kuna kangas tundub nahal meeldivalt jahe. Charmeuse Nii nimetatakse erilist trikookangast, millel "silmad ei jookse". Enamasti sisaldab kangas polüamiidi, harvemini viskoosi. Kangas püsib hästi vormis ja seepärast kasutatakse seda ööpesu ja aluspesu valmistamiseks. Jersey Peen, pehme ja elastne kangas, mis on kootud lihtsas silmkoes. Esialgselt kasutati pesu valmistamisel, kuid nüüd kasutatakse jersey´t meelsasti ka pealisriiete kangas. TUNTUMAD SÜNTEETILISED KIUD JA NENDEST VALMISTATUD KANGAD: PVC polüvinüülkloriid. Sünteetiline kiud, mida kasutatakse reumat leevendava aluspesu, spordirõivaste, mööblikangaste ja mitmete teiste toodete valmistamisel. Trevira: polüesterkiu kaubamärk. Anne Hein 2009
Aasta jooksul kootud kangaste hulk ja kvaliteet sõltus suuresti pere suurusest ja talu jõukusest, keskmiselt kooti koduseks tarbeks kuni kaheksa 4060 küünralist kangast. Enamik neist olid linased ja takused. Ülerõivaste ja tekikangad tehti villased või poolvillased. Vöökudumisel säilis piirkonniti juba neoliitikumi ajal tuntud kõlatehnika, tööpõhimõttelt on kangakudumisele lähedane kiritehnika ehk korjatud kirjadega vööde kudumine. Silmkoes sukki ja kindaid kulus Eestile omase külma ja niiske kliima tõttu hulgaliselt. Eriti virgad kudujad olid saarte naised. Nagu mujalgi Euroopas, on ka eesti vanemaks silmkoetehnikaks nõelatehnika, mis 19. sajandil oli vähesel määral kasutusel vaid saartel ja Lõuna-Eestis. Kõige varasem Eestist pärit varrastel kootud ese on dateeritud 14. sajandisse. Rõivaste kaunistamine pilutamine, tikkimine ja pitsivalmistamine moodustas naiste näputööst üsna töömahuka osa.
annaabi.ee 
