luules on oluline küüditamisest tulenev surmatemaatika. ,,Surmatähed me kohal taevas,/ veriporiste saabaste all/ süütu Venemaa krampide vaevas,/ vangiveokite rehvide all." Ta kirjeldab ausalt, kuidas asjad olid ning toob ohvriks vaese Venemaa. Ahmatova luule toob esile ka laulusalmi põhiidee, et kalli inimese kaotus on väga ränk ja ei lahku mälestustest kunagi. Sind viisid nad koidiku kumal, Ma saatsin sind silmavees Kui surnut nii abitumalt, Lapsed nutsid toas hämarduvas, Küünal vaakus ikooni ees. Su huuli pühamu paistel, Surmahigis laupa ei unusta saa. Tuleb mul kui streletside naistel Kremli torne all ulguda.
Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega. "Siis kõik väljad valendavad, / lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad, / ilus päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees." Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu. Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu. Lydia Koidula luuletus "Kuningas kevade" on eelnevale suhteliselt sarnane: "Päikseterad puistvad kulda / üle unest ärgand maa, / lilled muruema mulda / ehitavad õitega, / taevas hiilgab sinikattes - / kust see kõik? Ütelge! - / Kuningas ju jälle tulnud,
.." Üle vee. 3. ,,...ja vastab niit ja karjamaa..." Hommik. 4. ,,...kõneles suine tuul pehmelt..." Suine tuul (1). 5. ,,...hällib ja kiigub metsa äär ...lainetab heinamaa käär..." Suine tuul (2). 6. ,,...kaugele käib metsa palistus ...kidur põõsas kurdab..." Üks märtsihommik udune. 7. ,,...lootus luikab ...ootus huikab ...kose kohin tõstab häält ...lahti iga lille silm ...nupud rõõmu-silmavees ...eluvaimud lehvitavad..." Kevade lähenemine. · Metafoorid: 1. ,,...lahti iga lille silm..." Kevade lähenemine. 2. ,,...must lagi on meie ajal..." Must lagi on meie toal. 3. ,,...kui maa sees kitsikus..." Vulkaan (1). 4. ,,...taevani tõusnud kirge..." Vulkaan (2). 5. ,,...läks elutähest mööda.." Üks mälestus. 6. ,,...kus õitsed sina..." Sina ja mina. 7. ,,...kurbus köitnud mu keele..
ladvast voolin tüüripuu. Ülejäänud okstest aga raiun sada sülda puid; nende eest saan linnas raha, ostan aeda mesipuid." -- Armastas see üksik vana oma kukke, oma kana, oma talu, metsa, vett, üle kõige siiski mett. Taat siis reisi ette võttis: sepalt uue kirve tõi, vana saare juurde tõttis terariista tüvve lõi. Juba valgeid laaste langes löökidest ju kajas laas... Taat on tegevuses kanges, mõtleb: ,,Peagi puu on maas!" Äkki tüvest keegi hüüab härdalt nagu silmavees: ,,Miks mu eluaset püüad hävitada, kulla mees? Aastaid üle mitmesaja kasvas puu ja varjas mind. Ära lõhu minu maja, armas taat, ma palun sind! Tean, et vastset paati vajad vana ei pea enam vett; tean, et mesilinnu-majad annaks sulle maitsvat mett. Samutigi kalastada ilma paadita ei saa. Siiski palun halastada -- jäta puu veel kasvama! Selle tasuks sind ma orjan kuniks elu antud sull', metsast mesikärgi korjan -- neid ju küllalt nõlvakul; kalad sulle koju kannan,
annaabi.ee 
