õpetustega. Ta ütles, et komöödia ilma õpetusteta oleks lihtsalt irvitamine. Moliere tõdes, et karakter polnud tähtis, sest vaataja ei tohtinud näitlejas ära tunda oma teisikut. Karakter pidid olema koondkuju sadadest inimloomustest kokku. Mille tõttu olid paljud tema tegelased ühekülgsed ja mitte arenevad. Moliere arvates oli armasutus, kui moraalne tunne, väga oluline, sest seepärast ei ole võimalik armastuses valetada ja silmakirjatseda. Sellel ajal kui Moliere elas ei olnud tähtis siiras tunnete avaldamine vaid tunnetega mängimine, mis on ka tema loomingus väga tähtsaks teemaks. Moliere lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Moliere oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult
MUIDU KAVALDAVAD NAISED MEHED ÜLE Moliere pidas õigeks, et naiselik mõistus peab alluma mehe mõistusele. Peenutsejad mehed tunnistasid armastuse patuks, tabuks. Naised aga mõtlesid teisiti (tegelased): "Kas tõesti taevas peaks seda pahaks panema, mis nõnda meeldiv on, et üldse muud ei tahaks." Moliere jaoks on oluline armastus, kui moraalne tunne. Seepärast ei ole võimalik armastuses valetada ja silmakirjatseda. Sell ajal ei olnud tähtis siire tunde avaldamine vaid meelitsemine, mängimine tunnetega. 3. Järgmised satiirinooled olid suunatud pimesi uskumise vastu. Sellega andis ta märku, et silmakirjalikkust on maalimas rohkem ja see jääb alati peale, sest inimesed ei oska kõiki pahesid elus ära tunda. Moliere eelistab aga mõõdukust kõiges: loomulikkust ning tervet suhtumist asjadesse; humaanset kannatlikkust nõrkuste
naeratavaid inimesi. Võib muidugi küsida, kas need teosed mahuvadki kunsti mõiste sisse, kui nende loojad ei teadvusta oma tegevust kui kunstitegemist ega oska kõrvalise abita suhestuda kunstimaailmaga. André Breton kirjutas 1954. aastal Fleury-Joseph Crepini tööde kohta, et need on kunsti kaunimad õied, sest neil on pühaduse kvaliteet, mis silmatorkavalt puudub ülejäänud moodsal kunstil. Sellise kunsti loojate loomingut hinnatakse ka seetõttu, et nad ei oska silmakirjatseda, neid ei huvita raha, kuulsus ja võim. Nad annavad meile võimaluse tajuda loovuse sügavaid vooge ning õpetavad vastutasu nõudmata meid nn insaidereid. Miks siis kunst ja kultuur armastab ikkagi hulle. Tegemist on lakkamatu inspiratsiooni allikaga, tundlikkuse ja määramatusega, aga vaimuhaiguse köögipoolel leidub küllaldaselt ainest, mida ande korral kunsti valada. Võib olla kõnetab siis selline piiripealne kunst meie igaühe personaalset hullumeelsust ja piiridest välja ihalemist
Ent Ludovico il Moro otsustas, et Milano katedraali ehitavad valmis lombardlased ja mitte tema. Veel oli Leonardol imelik seos Bramantega. Kui uurida Rooma ehitusi, mis oli püstitanud Bramante, ja võrrelda neid Leonardo eskiisidega, on need hämmastavalt sarnased. Jäi mulje, nagu oleks selle idee allikas üks ja sama. Ludovico il Moro arvas, et tal on rebase mõistus ja lõvi süda. Ent lõvi süda tal siiski polnud, ta ise viis täiuslikkuseni Louis XI põhimõtte:"Kes ei oska silmakirjatseda, see ei oska ka valitseda." Leonardo töötab Lorenzo Toreda õukonnas hiilguse ja õpetatusega koos. Cecilia Galleranil oli Moroga vallaslaps ja nii peab ta poseerima mehele Vincist. Nende vahel tekkis side kunstist ja muusikast, arvata on, et nad olid enam kui lihtsalt sõbrad. Ta tegi palju märkmeid. Leonardo maalib teda taltsutaud kiskja hermeliiniga, kes on tagasihoidlikkuse ja puhtuse sümbol. Pilt kannab nime "Daam hermeliiniga" (1484-86, Rahvusmuuseum, Krakov)
inimkultuuri eelduseta? Kas siis pole selge vastupidine, et just nimelt praegu on selline eeldus vajalikum, kui kunagi varem. Parlamentlik printsiip, otsustada enamuse häälte järgi, hävitab isiksuse autoriteedi ja asetab tema asemele hulga, mis on otsustatud selle või teise jõugu poolt. Sellesamaga patustab parlamentarism põhilise aristokratismi-idee vastu loodu-ses, kusjuures, muidugi, aristokratismil pole tingimata üldse vaja silmakirjatseda kaasaegse, esilekerkinud ühiskondliku ladvikuga. Kaasaegne vaatleja, kes on sunnitud peaaegu eranditult lugema ajalehti, ei suuda endale ettegi kujutada, milliseid hävitavaid tagajärgi omab selline parlamentarismi ülemvõim. Ehk vaid iseseisev mõtlemine ja vaatlused aitavad tal mõista toimuva olemust. Kõigepealt on parlamentarism põhjuseks uskumatule, kõige tühisemate figuuride esilekerki-misele, mille poolest paistab silma kaasaegne poliitiline elu
annaabi.ee 
