Auvere lahing ja Narva vallutamine Auvere lahing ehk lahing Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Põhiosalised olid Punaarmee ja Sakslased, kuid sõjas võitlseid ka Eesti üksused. Kõik Narva piirkonnas paiknenud üksused olid omamoodi avatud kotis, mille suu laiuseks vahemaa mereni Auvere juures. Selles nägi Punaarmee kavalat plaani otsustades nad nö ‘’kotisuust’’ sisse piirata, hävitada üksused ja vallutada Narva. Sakslaste ja Punaarmee eelolukord 1944
vastulöögini.Lakkamatud rünnakud jätkusid . Vaheldusid vaid rõhuasetused.17.märtsil ründasid venelased pealöögi suunas 20 diviisi jõududega 3 kaitsjate diviisi , kuid kaitset ei õnnestunud ka laipade massiga üle ujutada . Märtsi lõpuks oli venelaste jõud otsas : nad olid kaotanud 70.000 meest langenutena (Saksa poolel 20.000 langenut ) . 7.aprillil andis punaväe juhatus käsu üle minna kaitsele. Veel enne seda korraldust algas aga Saksa uus vastulöök . Auvere sillapeal olevad vene jõud hävitati ja riismed paisati Krivasoo sohu. Aprilli lahingutes kaotasid venelased 50.000 meest Saksa poole 20.000 vastu. Kogu kolm kuud kestnud hiigellahing , üks suuremaid maailma (!) sõjaajaloos , maksis venelastele 120.000 langenut ja Saksa poolele 40.000.Eesti väeosade osa ei saanud selles gigantses heitluses olla otsustav , kuid eesti sõdur näitas end maailma parimate vabatahtlike (saksa,vallooni , skandinaavia ) väärilisena .
jõe ja hõivata kiiresti kogu Põhja-Eesti, mis oleks ilmselt kaasa toonud Soome loobumise Nõukogude-vastasest sõjast. Sakslased püüdsid seda iga hinna eest välistada ja seetõttu otsustati Eestit tõsiselt kaitsta. 1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Auvere sillapea põhjapoolse rindejoone näol oli tegemist strateegilise suunaga, sest kui 2. löögiarmee oleks sellest mereni läbi murdnud enne Narva ümbruses paiknevate armeegrupp Narva üksuste taandumist, poleks saksa üksused enam tõenäoliselt suutnud takistada nõukogude vägede väljatungi Peipsi järve ja Soome lahe vahelisest kitsaskohast
rannikualal, ümber Tallinna kindlustusliin ka maa poolt. See kõik kokku moodustas peapositsioon e keiser Peeter Suure merekindluse. Rajati hiljem ka hulk täiendavaid positsioone. Sakslaste operatsioon Albion nägi ette seda, et hakatakse seda kindlustust hävitama. Kogu süsteemi korraga sakslased poleks suutnud läbi murda, aga Lääne-Eesti saarte vallutamine tähendas seda, et lüüakse kiil kaitsesüsteemi ja saadakse enda kätte sobiv sillapeal mandrile ja siis üle Eesti Peterburi suunas. Operatsiooni valmistati ette põhjalikult - selleks koondati seninägematud laevastikujõud, transpordilaevad Kuramaale, kokku kuulus sinna 300 alust, alates väikestest mootorpaatidest ja lennukikandjatest, peajõu moodustas 10 ülimoodsat lahingulaeva, 10 ristlejat, ligi 60 hävitajat jne. Kogu seda laevade liikumist julgestasid sadakond lennukit. Kaubalaevadele laaditi 25 000 mees koos vajaoleva relvastikuga
annaabi.ee 
