Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide vahel heliliselt, mõni mitte, aga see ei muuda sõna tähendust. St eesti keeles ei ole d ja t erinevad foneemid, vaid on allofoonid. Võib küll leida sõnapaare, nagu "lagi" ja "laki", kus kirjapildi järgi tundub, et g ja k (või d ja t) on erinevad foneemid (eristavad ju sõnade tähendusi), aga tegelik vastandus on üksikklusiil vs. geminaatklusiil, st transkribeeritakse [laki] ja [lakki] vastavalt. 3. Silbistruktuuri erinevad esitusviisid · Moorade abil Silbi algus pole kunagi omaette mooraga seotud, aga tuum on alati mooraga seotud, kooda võib olla mooraga seotud. Kui kooda on omaette mooraga seotud, siis on raske silp. Raske silp on 2-mooraline. Kerge silp on 1-mooraline. 4. Moorateooria (moora ja hääliku pikkus, silbi kaal) Moora pikkus: · 2 moorat = pikk + raske silp · 1 moora = lühike + kerge silp Hääliku pikkus:
Perioodi alguses omandab laps uusi sõnu aeglaselt ja kasutab neid ühesõnaluses, sõna kajastab seda, millele laps situatsioonis tähelepanu pöörab. Sõnade häälikoostison moonutatud: redutseeruvad ühesilbilisteks või sõna silbistruktuur küll säilub, kuid häälikkoostis võib olla oluliselt moonutatud. Perioodi algust( kuni 1,6 a) nimetatakse süntagmaatilise foneetika etapiks. Sel perioodil pole tähtsust üksikhäälikutel tähtsust, oluline on mingi häälikujärg sõna silbistruktuuri realiseerimiseks. Sõna hääldamine on meelevaldne ja muutlik. Ülekaalus on nominatiivne sõnavara. Eesti laps omandab sel perioodil kõnetakstide mudelid. Teise eluaasta keksel jõuab laps paradigmaatilise foneetika etapile, mida iseloomustab ssõnade vastandamine üksteisele häälikkoostise poolest ja aktiivne sõnavara omandamine. Oluline on vähemalt osaliselt õigete häälikute kasutamine sõnas. Eakohase arengu korral ennetab foneemikuulmise areng artikuleerimise arengut. Etapi
Motoorsele alaaliale on iseloomulik mitut tüüpi hääldusvigade olemasolu samal lapsel, st esinevad häälikute osalised asendused ja ebapüsivad asendused (st samal häälikul võib olla mitu asendushäälikut) ärajätmised, ringipaigutamised, lisamised (Vesker, 1986). Sealjuures suudab laps paljusid häälikuid isoleeritult õigesti hääldada. Bishop’i ja Adams’i (1989) järgi võib ilmneda ka silbistruktuuri lihtsustamist (sõnast hääldatakse vaid lahtist silpi – konsonanti ja vokaali). SKAP lastel esinevad eakohase kõnearenguga lastele sarnased silbistruktuuri moonutused, kuid arvukamalt ja kauem (Vesker, 1986). Silpide ärajätmine, juurdelisamine ja ümberpaigutamine 5-7-aastaste laste puhul viitab raskele esmasele kõnekahjustusele. Vältepuuded alaalikute iseseisvas kõnes on samuti küllaldaselt sagedased. Esmavältelisi sõnu hääldatakse teises või kolmandas vältes, teise-
üksiksõnale kui sama sõna sisaldavale fraasile. Perioodi alguses omandab laps uusi sõnu aeglaselt ja kasutab neid ühesõnalauses. Sõna kajastab seda, millele laps situatsioonis tähelepanu pöörab. Kui sõnu ei jätku, kasutab (või lisab) laps žeste. Perioodi algust (kuni 1.6.) nimetatakse süntagmaatilise foneetika etapiks. (Üksikhäälikute täpsusel pole tähtsust, oluline on mingi häälikujärg sõna silbistruktuuri realiseerimiseks. Sõna hääldamine tervikuna on meelevaldne, muutlik. Uute sõnade omandamine on äärmiselt aeglane, ebatäpne hääldamine (süntagmaatiline foneetika) ei võimalda sõnu üksteisest eristada.) Teise eluaasta keskel jõuab laps paradigmaatilise foneetika etapile. (Etappi iseloomustab sõnade vastandamine üksteisele häälikkoostise poolest ja aktiivne sõnavara omandamine.
annaabi.ee 
