Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. Diftong-täishäälikuühend Geminaat-silbipiiriga poolitatud topelthäälikuga(kuˇuri=kuuri) Afrikaat-ts ks Palatalisatsioon- pehmendus(kull, null) Klusiil- k p t assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut dissimilatsioon alamsaksa rover; eesti röövel Foneetiline transkriptsioon- kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Transkriptsioon on vajalik selleks , et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna õhesugusel ja arusaadaval viisil. minimaalpaar
1) helilised (õhuvool paneb häälepaelad kiires tempos avanema ja sulguma): vokaalid + b, d, g, j, v, m, n, , r, l, 2) helitud (häälepaelad ei avane ega sulgu, vaid on kogu aeg kas lahti või kinni): k, t, , p, s, , s, h, f. [Hindi järgi on g,b,d helitud] Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi: /k, p, t, - s, , s - h - f - v, j - m, n, - r, l, /. Neist s ja f loetakse võõrfoneemideks. Konsonandid võivad moodustada geminaatkonsonante (silbipiiriga poolitatud topeltkonsonant: kammid, dusi) ja konsonantühendeid (2-5 laadilt erinevat konsonanti). Fonoloogilised probleemid - Sulghäälikute, f'i ja s ortograafia on erinev teiste konsonantide omast. Sulghäälikute puhul võimaldab ortograafia märkida välteerinevusi täpsemalt kui teiste konsonantide üks täht: kabi- kapi-kappi. B, d, g loetakse tugevate konsonantide nõrkadeks allofoonideks, mis esinevad lühikesena vokaalide vahel või sõna lõpus
o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j] o helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s] o dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) o aspiratsioon e hõngus lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel · Häälikute kombinatsioonid: o diftong kahest ühte silpi kuuluvast vokaalist koosnev ühend kõrgenevad, madalduvad o geminaat silbipiiriga poolitatud topelthäälik, nt. samme o afrikaat klusiilialguline frikatiiv [pf ts] · Positsioonilised nähtused: o palatalisatsioon e peenendus nt. palk, palk o vokaalharmoonia sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid, nt. türgi keel o assimilatsioon e sarnastumine häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks o dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine · Prosoodia
foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. See on eriti kasulik kolmel juhul: -kui uuritakse mingi keele v murde häälduse üksikasju v erijooni; -kui keelt ei ole varem uuritudja püütakse selgitada selle häälikulist ehitust; -kui keele õpetamisel on vaja näidata sõna häältust. IPA - Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik, mille esimesed versioonid loodi juba 19.saj. Germinaadid - silbipiiriga poolitatud topelthäälikud Kasutusel on ligikaudne transkriptsioon (väikestele erinevustele ei pöörata tähelepanu) ja täpne transkriptsioon (kasutatakse rohkesti lisamärke e diakriitilisi märke). IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisi märke (osutavad lisaartikulatsioonile). Tähistatakse nasaalsust, juhuslikku nasaliseerimist, helitu klusiili nõrka aspiratsiooni, konsonandi palataliseerumist, afrikaati, helitustumist. 10
annaabi.ee 
