kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. · Siis aga tajun tolle saleda, tõmmujuukselise huuli ja mu huuled kiirustavad neile vastu, ma sulen silmad ja tahan sellega kõik maha kustutada sõja ja õuduse ja alatuse, et uuesti ärgata noorena ja õnnelikuna.
järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. · Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuste kuristikuga.
iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaas tased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse. Click icon to add picture Rinde jubedus Click icon to add picture kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. Meie kamraadid Click icon to add picture on surnud,me ei saa neid aidata,nad puhkavad rahus kes teab,mis Click icon to add picture meid veel ees ootab? Sellepärast poeme põhku ja põõname või õgime nii
Tahaksime uuesti püsti karata ja minema joosta, ükspuha kuhu, ainult et mitte enam kuulda. Seejuures ei ole need ju inimesed, vaid üksnes hobused.(lk. 51) ,,Meie kamraadid on surnud, me ei saa neid aidata, nad puhkavad rahus kes teab, mis meid veel ees ootab? Sellepärast poeme põhku ja põõname või õgime nii palju kui vatsa mahub, ja joome ning suitsetame, selleks et üksluiseid tunde peletada. Elu on üürike."(lk.105) ,,Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei läheks; senikaua kui me kõike selliselt võtame, avaldame vastupanu."(lk. 105) ,,Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta."(lk. 141) ,,Rinne on nagu puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame
sarvehelile j�rgneda, astudes vastu �ldistele kaanonitele, nii nagu seda tegi kunstnikuna ka Bor ise. Seda portreed peetakse eriti v��rtuslikuks, kuna teos kuulub v�heste Borile omistatud t��de hulka, millest t�naseks on teada vaid kolmk�mmend. ****** Pieter de Bloot oli Hollandi maastiku- ja �anrimaalija, kes t��tas kodulinnas Rotterdamis. Pole teada, kelle k�e all de Bloot �ppis, kuid ta l�i arvukalt teoseid enamasti siivutute talupojastseenidega, kus avalduvad Adriaen Brouweri ja David Teniers II m�jud. Maaelu talupoegadega oli teema, millele kunstnik kirglikult spetsialiseerus, nagu on n�ha ka maalidelt �Purjus talupojad kaklevad� (Muzeum Narodowe, Poznan, Poola) ja �K�rtsis tantsimas� (Sz�pm�v�szeti M?zeum, Budapest, Ungari). Pieter de Blooti maastikke m�jutas enim Jan van Goveni laad, kuigi viimase teostel oli rohkem figuure ning rikkalikumalt jutustavaid detaile. �ks Blooti
annaabi.ee 
