Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal. Raba on kujunenud kahe lahusoleva vesise nõo soostumisel. Idapoolset osa kutsutakse Hauaniidu rabaks. See on hästi väljakujunenud kumer raba. Turbalasundi tüsedus küünib siin 11 meetrini. Raba lõunaosa on väga maaliline ja paljude laugastega, millegipärast kasvab ühes neist üllatavalt palju vesiroose. Raba kirdeosas on vanad käsitsi kaevatud ja praeguseks taimestunud turbaaugud. Läänepoolne Allikaraba on noorem ja sarnaneb rohkem siirdesoole. Selle keskosas on madalate kallastega laugasjärv, kust saab alguse salaoja. Valgeraba keskosas sirutub rohkem kui paari kilomeetri pikkuselt põhjast lõunasse metsaga kaetud seljandik. Metsad hõlmavad Soomaa territooriumist kolmandiku. Oma mitmekesisuselt ulatuvad siinsed metsad luidetel kasvavatest kuivadest valgusküllastest nõmme- ja palumännikutest kuni erinevate mõnesse avasse mahub inimenegi seisma, arvatavasti on need õõnsused kujunenud tulekahju tagajärjel.
Siirderaba kasvukohatüüp on siirdesoost tekkinud raba esimene arenguaste, levib tasasel alal. Turbalasundi paksus on üle 1 meetri, kuid oligotroofne rabaturbakiht on sedavõrd õhuke (alla 0,5 m), et kuivendamise ja turba pindmise kihi kokkuvajumise järel tungivad puude juured allolevasse viljakamasse turbakihti, mistõttu metsa kuivendamine selles kasvukohatüübis võib anda veel küllalt rahuldavaid tulemusi. Taimkatte iseloomult kuulub siirderaba kasvukohatüüp rabade hulka (siirdesoole iseloomulikud taimed üldiselt puuduvad), turbalasundi järgi aga mitte. Kasvavad pilliroog, sookastik, sinihelmikas, soopihl, ubaleht jne; rabastumise jätkumisel suureneb turbasammalde, tupp-villpea, sookailu, sinika, küüvitsa jt rabataimede osatähtsus. Siirderabas kasvab rohkem pilliroogu, vaevakaske, sinikat, sookailu ja teisi sügavalt juurduvaid meso-oligotroofseid sootaimi kui kõrgrabas.
Siirdesood ümbritsevad tavaliselt rabasid. · Suuri siirdesoomassiive vähe, tavaliselt üleminekuetapiks (siirde, siire-). Suurimad hästisäilinud siirdesood on Puhatu soostikus (seal ka suurimad hävinud alad tegelikult), Emajõe Suursoos, Soomaal Valgerabas. · Ülemineuvöönditena esinevad peaaegu kõigis rabamaastikes. · Iseloomulik tunnus, et kõrvuti leidub nii raba- kui madalsootaimi (näiteks hõrdalt kased, tarnastik) · Siirdesoole on iseloomulikud sookask ja madal kask segus männgia. Lääne-Eestis ka porss (?) Rabad · Iseloomulik vähemalt üle 30 cm tüsedune happeline sfagnumiturvas (turasamblaturvas). · Soostumisprotsessi lõppetapp, kui soo toitub sademete veest. Kõik taimed kasuttavad sademeid ja õhuniiskust, sest turbakihi vesi on külm, hapniku- ja toitainevaene, happeline. Esinevad mitmed kserofiilsete kohastumustega taimeliigid, puud on jändrikud.
Sandur liustiku sulamisveest settinud liiva-, kruusa- ja veeristikuala. Saponiinid glükosiidid, mille vesilahused vahutavad nagu seep. Saponiinid toimivad köhavastaselt ja taimed, mis neid sisaldavad ei ole mürgised. Sarikas õisik, mis koosneb peatelje tippu kinnituvaist kiirjalt asetsevate ühetugevuste ja ühepikkuste raagudega õitest. (joonis V, 7). Sfagnumiturvas turbasammalde lagunemisel tekkiv turvas. Siirdesoo madal- ja kõrgsoo (raba) vaheaste, siirdesoole on iseloomulikud mesotroofsed taimeliigid (alpi jänesvill, niitjas tarn) ja enamasti mosaiikne taimkate (mändidega rabamättad ja tarnadega mättavahed). Steriilne mitteviljuv (taimeosa). Sulghõlmine, sulglõhine, sulgjagune leht vaata joonist II Sulgjas leht liitleht, mis koosneb paarikaupa keskroole kinnitunud lehekestest. (joonis II, 10). Suir õietolm mesilaste toiduna.
annaabi.ee 
