Kui need maailmaruumi kiiratud lained raadiolained, tabavad antenni, tekitavad need selles sama sagedusega kuid madalama võimsusega vahelduvvoolu. Vastuvõtja omakorda eraldab sellest voolust kasuliku signaali. [11] Raadiosaatja (joonis 4) koosneb reeglina järgnevatest osadest: Toiteallikas (Power Supply) erinevatele lülitustele energia andmiseks Elektrooniline ostsillaator (Oscillator) genereerib reeglina kindla sageduse ning amplituudiga siinuslaine, mida kutsutakse kandjalaineks. Moodsates seadmetes on selleks kvartskristall. Modulaator (Modulator) - lisab soovitud signaali kandjalainele. See saavutatakse kandjalaine mingi aspekti muutmisel. Informatsioon on esindatud kas audiosignaali, videosignaali või binaarkoodina. Raadiosagedusvõimendi (Power Amplifier) - väljundsignaali võimendamiseks, et suurendada tööraadiust. Impedantside sobituslülitus (antennituuner) - sobitab väljundisignaali ja antenni
moduleerimist teatud kindlas sagedusribas. Levinumad modulatsioonimeetodid on järgmised: · amplituudmodulatsioon (AM), kasutatakse näit. raadiosaadete edastamiseks pikk-, kesk- ja lühilainealal · sagedusmodulatsioon (FM) , kasutatakse raadio- ja telesaadete edastamisks ultralühilainealal · faasimodulatsioon (PM) Neid kolme meetodit nimetatakse pidevlainemodulatsiooniks, sest moduleeritavaks kandevsignaaliks on pidev konstantse amplituudi, sageduse ja faasiga siinuslaine. Laialdaselt on kasutusel ka impulssmdulatsioon, kus kandevsignaaliks on konstantse amplituudi ja kestusega impulsside jada ning informatsiooni edastamiseks moduleeritakse · impulsside amplituudi (impulss-amplituudmodulatsioon) · impulsside kestust (impulss-kestusmodulatsioon) · seda, kas impulss on või ei ole (impulss-koodmodulatsioon) Keerulisemad modulatsioonimeetodid on faasimanipulatsioon (PSK) ja kvadratuur-amplituudmodulatsioon (QAM)
maksimaalset pöördemomenti. See saavutatakse aga siinuspingest loobumise hinnaga ning ka kõrgematest harmoonilistest tingitud kadude mõningase suurenemise arvel. Pulssjuhtimisel lülitatakse pooljuhtlüliteid vahelduvpinge poolperioodi vältel korduvalt sisse ja välja, kusjuures lülituskestus muudetakse vastavalt väljundpinge soovitud kujule. Teisiti öeldes, väljundpinge moodustatakse pulsilaiusmodulatsiooni põhimõttel. Kui moduleerimine toimub siinuslaine järgi, saadakse väljundist impulsspinge, mille keskväärtus muutub siinuseliselt. Pulssjuhtimisel on pooljuhtlülitite kommuteerimise sagedus kümneid kordi suurem kui plokkjuhtimisel. Pulsilaiusmodulaatori tööpõhimõte on näidatud joonisel 4.38. Väljundpinge kuju, amplituud ja sagedus antakse ette seadepingega Us. Seda pinget võrreldakse kandesagedusgeneraatorist saadava kolmnurkpingega Uk. Pingete võrdluse tulemusena moodustatakse impulsspinge. Et
saada, kui meenutame trigonomeetriliste funktsioonide tuletisi. Siinusfunktsiooni tuletiseks on ning sarnaselt on koosinusfunktsiooni tuletiseks [lk 251]. Need kaks teadmist kokku pannes näeme, et siinusfunktsiooni teine tuletis on . Seega rahuldab ta etteantud diferentsiaalvõrrandit, juhul kui . Saa- megi ilusa siinuskujulise liikumise, mille periood on täpselt . Kui aga on mõne teise väärtusega, peame vastuse leidmiseks muutma oma siinuslaine sagedust kas aeglasemaks või kiiremaks. Tuleb välja, et üldjuhul on sobivaks lahendiks . Siingi võiks veel nuriseda – sarnaselt sobib ju lahendiks ka koosinusfunktsioon ning veelgi enam, ka koosinus ja siinusfunktsiooni summa! Vedru võngub ju aga ometigi täpselt ühtemoodi, mitte mitut moodi korraga. Tõepoolest, selgub, et puhta siinus- või koosinusfunktsiooni määramiseks tuleb teha veel üks tähelepanek. Nimelt on
annaabi.ee 
