Eesti ristiusustamist on hinnatud mitmeti. Osalt on selles nähtud ,,seitsmesaja-aastase orjapõlve" algust, teisalt on väidetud, et ristiusustamise kaudu liideti Eesti Lääne-Euroopa kultuuriväljaga. 1 Varaseimateks ristiusu tunnusteks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristikujulisi ripatseid, mis sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Üksikuid leitud ristripatseid, muidu paganlikes matustes, seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega, ütlemata sealjuures lahti oma paganlikust ühiskonnast ja selle tõekspidamistest.
- Frangid aga võtisd katoliikluse kohe vastu - Rooma riigis sai kristlus valitsevaks ka proivntsides rooma riigi ajal:ntx briti saartel - Peale riigi lagumemist tugevnesid ka regionaalsed eripäras: briti saartel tekkis keldi kirik,mis ei allunud paavstile - Iirimaale jõudis ristiusk 5. Saj - Kloostrid allusid yldjuhul piiskoppidele - Varakristlikus praktikas oli kristlaseks saamine pikaldane protsess - Õpilaseks vastuvõtmine toimis läi toimingu: Prima Signatio e. Esimene märgitsamine - Iiri kloostrid olid varakeskajal olulised keskused - 8. Sajandil tegid head mijsonitööd anglosakslased, madamaaldes. Bomfatius: tegutses Tyringis, Essenins jne. Asutas mitmeid kloostreid, taasrajas kirikuorganisatsiooni saksamaal.Köln, Meinz said peapiiskoppide residentsiedks - Saksa aladest lätudes ristiti lääneslaavi alad, keskne osa oli Magdeurgi piiskopkonnal - Tsehi aladel kohtusid ida ja läänekiriku misjonitegevused
kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes. Üksikuid ristripatseid muidu paganlikes matustes seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Teatud tingimustel võisid nad näiteks külastada kirikuid ja osaleda jumalateenistusel. Vast kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega,
Ristimotiivid tõenäoliselt väljendasid mingisugust ideoloogiat, Venemaal kaelarist ilmub arheoloogilise materjali 13. sajandil ja hiljem see komme kaob. Hiliskeskajal seda ei ole. Kusagil on periood, kus ühiskond ei ole homogeenne, ja siis on mõtet oma uskumusi manifesteerida. Niisamuti neid väheseid Thori vasareid võib tõlgendada kui teadlikku vastandamist kristlikule sümboolikale. Skandinaavia vikingi aja kontekstis on esile toodud prima signatio (esimene märgistamine) kui üleminekut paganlikust ühikonnast kristliku ühiskonda - varakristlikus ühiskonnas, kus enamus inimesi ristiti täiskasvanuna, tähistati ristimärgiga, sellele järgnes katehees ja alles sellele järgne ristimine. Viikingiaegses ühiskonnas olid inimesed väga mobiilsed, see mis seda paganlikkus ühiskonda koos hoidis oli religioon - inimene, kes ristiti, lahkus oma kodukogukonnast - see on olnud probleem Iirimaa kristianiseerimise ajaloos
annaabi.ee 
