St. Diotima eristab siin kaht püsimise viisi, üks on aineline (mida ta omistab jumalatele), kui asi on alati tema ise, ja teine on eluline, kui olend peab püsimiseks muutuma, ning seesama muutumine ongi temas püsiv, nii onto- kui fülogeneetiliselt ehk nii ühe olendi elu sees kui ka läbi põlvkondade. Arvestades keha ja vaimu eristusega võib öelda, et ühest küljest saab sünnitada kehaliselt (olgu iseennast ühest hetkest teise või siis järglasi ehk teisi elusolendeid sigitades) või vaimselt, nii et kõik loomingu produktid on ses mõttes sünnitised, justkui „vaimsed lapsed“, mis võivad olla olulisemadki (vähemasti püsivamad) kui füüsilised lapsed. Sarnaselt Eryximachosega toob Diotima niisiis sisse eristuse meelelise ja vaimse vahel, ning ta kujutab armastuse arengus sellist gradatsiooni: „alustades üksikuist kauneist esemeist tuleb ilu nimel tõusta nagu astmeid mööda ikka
Erakordselt produktiivseks ilminguks on saanud retrospektiivne proosa,td,kus autor ratuntavalt transformeerib kirjanduseks oma isikliku elu.Laveerides memuaristika-balletristika piiril.Selle suuna lvaimast nitest alustangi. Mihkel Raua romaanist Musta pori nkku paiskub sedavrd juliselt belletristilist energeetikat ja vabadust,et minul ei tekkinud mingeid khklusi raamatut otsemaid kirjandusliku proosa hulka arvates.Rituaalne romaan,kus dokumentaalsus moondub fiktsiooniks,kvaasibiograafikaks,sigitades sootuks uue reaalsuse.Kahtlemata vib ksida,kas reaalne Raud on tepoolest siinkirjeldatud metafoorikat ka ise nndamoodi planeerinud.Kuid mis see minu asi on. Retrospektiivselt teed tormleb ka Olev Remsu oma Tartu-romaanis Musketride muundumised.Temalikul kombel,massiivselt ja tarmuga.Rein pihtimusraamatus Juba olnud lb autor tegevusliku kronoloogia segi.Mng erinevate reaalsustega,ajas hpatakse edasi-tagasi.Aeg ei voola,vaid pooldub regulaarselt nagu kingloom
ei ole tal kahju toda petta, hiljem areneb tal midagi primitiivse sümpaatia ja kaastunde sarnast kui ta kustub Jürkat elu kergelt lõuni elama tema juures kuid siis raha on tähtsaim, isegi kui südametunnistus iseteadlikult must kui verivorst. Lisete=Vanapagana eit põrgust, ja põrgumoodi tige ka, on näha, et ta on harjunud põrgus oma mõjuka positsiooniga mida ta siin ei ole nagu ta demontsreeirb sulasega hullates ja vanapagan Juulaga lapsi sigitades. Juula= Vanapagana naine ja Põrgupõhja perenaine enamiku teose vältel Tugev, nõrga verega, tark. Riia= Jürka noorim laps, peategelase suhtes alustab arglikult kuid teose lõpus aga muutub ta usaldavamaks, ta on muidu päris sõbralik ja sotsiaalne tüdruk, ei tunne ennast ültse halvasti teose viimases peatükkis 4 purjus täiskasvanuga teel oma isa matmas. Kirikuõpetaja= Jürka saab teda usaldata kuid see ikkagi ei usu
“ Selline iseloomulik õpetajakäitumine tekitab ruumis Juhtimis- ja distsiplineerimiskeele põhiprintsiibid vaid tuntavat pinget; mõnedes õpilastes tekitab see ärevust ja vimma. See on ebaprofessio- 1. Võimalusel hoidke korrigeeriv suhtlus „vähim sekkuvana“. Näiteks selliseid käitumisi ja tee- naalne ja ebavajalik. Teistes õpilastes tekitab see vastuseisu – sigitades koostööd vältivaid, masid nagu hõikumine, hilinemine, tooli seljatoe najal lösutamine, „vääratused“ koolivormis isegi mässulisi hoiakuid ja käitumist. ja õppevahenditeta õpilased, saab juhtida „madalal“ sekkuvusastmel distsipliiniga (põgus Kui on vaja edasi anda pahameelt, isegi viha (kus vajalik ja kohane), saame seda teha pro-
annaabi.ee 
