hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel. (Samast) Shamisen Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geišade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme). Shamiseni neljakandiline kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist. (Samast) Shamiseni mängitakse samuti suure elevandiluust või puust trilleriga. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Shamiseni kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp Shamiseni muusikat arenes välja kaheks liigiks: Jiuta ja Nagauta
Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitaksebandzot. Shamisen Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geisade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme). Shamiseni neljakandiline kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist. Shamiseni mängitakse samuti suure elevandiluust või puust trilleriga. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Shamiseni kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp Shamiseni muusikat arenes välja kaheks liigiks: Jiuta ja Nagauta
üheksa silda. Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse banzot. Shamisen on teatud liiki lauto kolme keelega, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geishade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme). Shamiseni neljakandiline resonantskamber oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist. Shamiseni mängitakse samuti kasutades suurt elevandiluust või puust trilleriga, nagu mängitakse banzot. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Taiko on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. saj. Korea ja Hiina muusikute poolt
TAIKO-TRUMMID on hiigelsuured löökpillid, millega saadetakse rituaalseid tantse. Väga omapärane on jaapanlastel geisade kultuur. GEISA on haritud jaapani neiu, kes laulu, tantsu ja pilli- mänguga teenib elatist teemajades ja jõukates kodudes. Geisad peavad tundma kirjandust, kunsti ja muu- sikat ning pakkuma huvitavat seltskonda. Nad peavad olema targad vestluskaaslased, lõbustama inimesi oma pillimängu, laulu ja tantsuga. Pillidest eelistavad geisad SHAMISENI. Jaapani muusikateatril on väga pikad traditsioonid. Jaapani teatriliikidest on tuntuimad: KABUKI lihtrahva teater; räägib lihtrahva elust-olust. Näitlejad ise ei laula, seda teevad etendust saatvad pillimehed. Näitlejateks ainult mehed. Publik võib saali tulla ja lahkuda, millal tahab. Tehakse vahele- hõikeid laval toimuvale. NO on aga samuraide ja ülikute teater. Näitlejad on ainult mehed, nad kannavad luksuslikke kostüüme ja puust maske
keelt ja üheksa silda. Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse banzot. Shamisen on teatud liiki lauto kolme keelega, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geishade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme). Shamiseni neljakandiline resonantskamber oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist. Shamiseni mängitakse samuti kasutades suurt elevandiluust või puust trilleriga, nagu mängitakse banzot. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Taiko on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. saj. Korea ja Hiina muusikute poolt
Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse bandzot. biwa SHAMISEN Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geisade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme). Shamiseni neljakandiline kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist. Shamiseni mängitakse samuti suure elevandiluust või puust trilleriga. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Shamiseni kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp Shamiseni muusikat arenes välja kaheks liigiks: Jiuta ja Nagauta. Esimene neist on puhas muusika, teine aga
Peatselt Eestis esinev Yamato trummitrupp Puhkpillid 7 Shakuhachi on flööt, mis toodi sisse Hiinast Nara ajastu algul. Sakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks. Shakuhachil on oma muusikaline repertuaar. Sellel on oma koht ka No (üks traditsioonilise jaapani teatri vorme) orkestrites kus see tihti saadab kotot või shamiseni. Shakuhachit mängiti algselt Zen-teenistustel ja oli rändavate buda-preestrite lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi- muusikas. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse tagapõhjata. Peale shakuhachi on jaapanis ka teisi flöödi liike. Kõige tavalisemad (tehtud harilikult
põhjarannikust eemal asuv Sado saar. Silbiskeem 5-7-5 on tunginud sügavale jaapani teadvusse.( Ainsley 1998: 35-36) 3.5. JAAPANI MUUSIKA Jaapani muusika baseerus kuni praeguse sajandini kotol ( horisontaalne 13 keelega keelpill, kandlele iseloomuliku kõlaga ), shamisen'il ( 3 keelega keelpill, seda mängitakse lapakaga, mida kasutatakse jää kraapimiseks tuuleklaasilt ) ja shakuhachi'l ( kromaatiline bambusflööt, millest on peaaegu võimatu ühtki nooti välja saada ). Kotot ja shamiseni õpivad ainult naised aga shakuhachit õpivad ainult mehed.( Sealsamas 1998: 36) Jaapani provintsides eksisteerib tohutul hulgal rahvalaule. Enamus neist on seotud ususündmuste ja igapäevaelu toimetustega (kalastamine, talutööd jne.). Kuid nüüd, mil elustiilid on muutunud, on rahvalaulud kaotanud oma otstarbe. Vaid Okinawal on see veel ikka osa igapäevaelust. Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse, tekkis Edo ajastul ja hiljem
annaabi.ee 
