2. Femininismi ajalugu. Feministliku liikumise saab jagada kaheks: radikaalseks suunaks ja tasakaalukaks suunaks (naisliikumiseks).Simonede Beauvoir’i oli oluline roll, tänu temale jõudis arusaam feminismist ka ülikoolidesse, samuti mängis ta tähtsat rolli ka 1960.ndatel alguse saanud demokraatlikel liikumistel, sh naisliikumisel. „Naiseks ei sünnita: naiseks saadakse,“ on üks kõige tuntuimaid ütlusi Beauvoiri ramatust ,, Teine sugupool;, (Le Deuxiéme sexe, 1949), see on ka üks esimesi mõjukaid feministlikke filosoofilisi teoseid, kus autor seletab lahti eristuse bioloogilise soo ja sotsiaalselt tingitud sookategooriate vahel. Naisliikumine andis tõuke naisuurimuste tekkele ja esiletõusule eriteadusharudes. 20. sajandi alguses tegeleti põhiliselt naiste häälte kuuldavale toomisega ühiskonnas, samuti naiste õigusele valimiste osas. Tuntuimateks esindajateks on Mary Wollstonecraft (1759–1797),
3) Mõõduvad ja korduvad perioodiliselt. Diktatuuril põhinevad süsteemid kasutavad ähvardusi ja terrorit, et sellist ühtsust saavutada, demokraatlikud maad sisendust ja propagandat. Demokraatlikus ühiskonnas on teisimõtlemine võimalik; totalitaarse süsteemi puhul võib aga loota, et vaid mõned ebatavalised kangelased ja märtrid võivad kuulekusest keelduda. Võrdsus tähendab tänapäeval pigem «samastust» kui «ühtekuulumist». L’ame n’a pas de sexe - hingel ei ole soolist kuuluvust. Võimalused ühenduse saavutamiseks: 1) Mugandumisel põhinev ühendus ei ole pingestatud ja vägivaldne, seal valitseb rahu, määrav on rutiin, seetõttu ei suudagi selline ühendus tihtipeale kergendada eraldatuse ängi. 2) Töö ja harastuste rutiinsus. 3) Loov tegevus. Karjaühtsusel on üks eelis: see on kestev, mitte ajutine. Ühtsus, mis saavutatakse loova tööga, ei ole inimestevaheline; ühtsus, mis saavutatakse
armastajad omavahelist tõmmet ja elujõudu. Nii austavad nad teineteise teisesust. Hélene Cixous ja écriture feminine Kõige enam tänu Hélene Cixous'le tõusis écriture feminine - naiselik kirjutamine ehk naiskirjutus 1970ndate prantsuse poliitilises ja kultuurilises mõttevahetuses kesksele kohale. Aastatel 1975-1977 kirjutas Cixous hulga teoreetilisi tekste, milles uuris naise, feminiinsuse ja feminismi suhteid kirjutamisega: La Jeune Née, La Rire de la Méduse, Le Sexe on la tete?, La Venue a l´ecriture. Nii Cixou kui ka teiste prantsuse feministide eesmärk oli lõhkuda opositsioonide kaudu loodud sooliste erinevuste stereotüüpe. Nad vaatlesid keelt alana, mis loob neid 3 stereotüüpe, kuid milles peitub ka võimalus vabastada sooline erinevus neist stereotüüpidest. Vabastamine pidi toimuma erilise vastukeele écriture feminine - abil. (Rojola:150).
1 http://www.geocities.com/Athens/Academy/4573/Lectures/feminism.html 2 http://www.geocities.com/Athens/Academy/4573/Lectures/feminism.html 5 ja surma teema. Uuemates käsitlustes kajastuvad ka erootika ning Jumala teemad - kas naisel on mingi eriline erootilisus ja kas naisel on Jumalaga mingi teistmoodi suhe. Tähtsaimaks peetakse tema uurimust Le Deuxieme Sexe (,,Teine sugupool"). Raamatu põhiargument on, et läbi ajaloo on naised alati olnud meestega võrreldes teisejärgulised. Ajalooline areng esindab meeste huve. Mehed on kontrollinud ühiskonda samal ajal kui naised on pidanud jääma ühiskonna piiridesse ning seetõttu on naised olnud orjad oma emaduse ja paljunemise kohustuse tõttu. Ajalooline areng on põhjustanud selle, et maskuliinsust võetakse absoluutse inimtüübina (inimsuse standardina)
annaabi.ee 
