võimalik ka sperma kaudu (veel täpselt ei teata). vertikaalne → vastsündinud talled. Sh levitajateks võivad olla seemendajad (kontamineerunud arstiriistad). Pikk inkubatsiooniperiood, pärast nakatumist tekib humoraalne immuunvastus. Diagnoos Eesti alguses osteti mõtlematult loomi kokku (kontrollimata ja uurimata), neil olid antikehad. Lisaks nakatasid ka Maedi-Visna negatiivseid enda loomi. Tõrje → karja tervendamine st 1x aastas uuritakse üle 6 kuuseid lambaid. Kõik seropositiivsed (antikeha olemas) viiakse korraga välja või esialgu eraldatakse seropositiivsed. Seda liha võib süüa. Mõne aastaga saab karja puhtaks. Ühes USA lambafarmis oli 68% seropositiivseid lambaid. Aasta jooksul hukkus 14% täiskasvanutest ja u 30% talledest – ei teinud tervendust. Efektiivset vaktsiini pole. Nakatumine sõltub: pidamistingimustest, viirusetüve omadustest, viiruse doosist, geneetilistest omadustest (mõned tõud on vastuvõtlikumad). 9
Vaktsiini pole, kuigi kandidaat on olemas (atenueeritud elusvaktsiin, mille puhul kardetakse latentsuse ja reaktivatsiooni teket). Viirused mõmm :) 05/06 HHV 6 ja HHV 7 Beetaherpesviirused. Kaheahelaline DNA, lineaarne. HHV6 ja 7 on sarnase nukleotiidihomoloogiaga, antigeense ristreaktsiooniga (nagu HSV-1 ja HSV-2). HHV6 on lümfotroopne, üldlevinud. 45% inimestest on 2-aastaseks saades seropositiivsed, 100% täiskasvanuna. HHV6 infektsioon tekib väga varases lapseeas, on enamiku täiskasvanute süljes, levib oraalsekreetidega. HHV6, nagu CMV, infitseerib lümfotsüüte, monotsüüte, epiteeli- ja endoteelirakke. Replikatsioon toimub süljenäärmetes, sealt ka sülge. Tekitab latentse infektsiooni T-rakkudes, monotsüütides, aga võib paljuneda rakkude aktiveerumisel. Rakud, milles viirus paljuneb, on
vererakkude tekke, protsessiga kaasneb aneemia, trombotsütopeenia. Veiste enzootiline leukoos on ulatuslikult levinud kogu maailmas. Levik: Viiruse transmissioon toimub karjas horisontaalselt, nakkust võib levitada instrumentidega, kummikinnastega (rektaalsel uurimisel). Kindlaks on tehtud nakkuse vertikaalne levik. Infitseeritud lehmadel 10%-l juhtudel sünnivad nakatunud järglased. Nakkuse elimineerimiseks kontrollitakse loomi seroloogiliselt 2—3 kuuste intervallidega ja seropositiivsed loomad viiakse karjast välja. Üle 60% nakatunud loomadest ei haigestu, kuid neil tekivad antikehad viirusele. 30-70% loomadest tekib persisteeriv lümfotsütoos, umbes 10% arenevad kasvajad. B-lümfotsüütide arvu suurenemine veres põhjustab eukotsütoosi, leukogrammis kuni 80%-ni. Kliiniliselt tervetel, leukotsütoosita, nakatunud veistel on B- lümfotsüütide arv leukogrammis suurenenud (40-50%). Pärast nakatumist tungib viirus B-
Viimastega nakatuvad imetajad ja närilised . Kass nakatub pseudotsüste sisaldava närilise või liha söömisel. Inimene nakatub toore liha või ootsüstidega . Seedekulglas vabanenud trofosoidid tungivad rakkudesse ja paljunevad kiiresti (tahhüsoidid). Raku purunedes nakatavad nad uusi rakke . Kaitsevõime kujunedes tekivad kudedes bradüsoide sisaldavad pseudotsüstid. Eristatakse mitut kliinilist vormi: • asümptomaatiline vorm (täiskasvanud elanikkonnast umbes 25-30% on seropositiivsed T. gondii suhtes). • äge / krooniline toksoplasmoos on haigusseisund, mil parasiit põhjustab lümfadenopaatiat, entsefaliiti, müokardiiti, interstitsiaalse pneumoonia kujunemist. Väga tõsine, sageli fataalne haigus. Haigestuvad immuunpuudulikkusega inimesed. • kongenitaalne e kaasasündinud toksoplasmoos. Vastsündinud on tavaliselt sündides haigussümptomiteta, kuid hiljem tekivad korioretiniit/nägemise kaotus, mikro-/hüdrotsefaalia,
annaabi.ee 
