19.sajandil hakati numbriooperist loobuma, sündmustik ja muusika areneb katkematult. Tegelasi võivad iseloomustada juhtmotiivid, orkestri osatähtsus suureneb. Põhiliselt sellisena ongi ooper püsinud tänapäevani, kuigi temas võib leiduda numbriooperi sugemeid. Kuulsamad autorid ja nende teosed: · Ludwig van Beethoven o "Fidelio" (Viin 1805) · Wolfgang Amadeus Mozart o "Idomeneo" (München 1781) o "Röövimine serailist" (Die Entführung aus dem Serail; Viin 1782) o "Figaro pulm" (Le Nozze di Figaro; Viin 1786) o "Don Juan" (Don Giovanni; Praha 1787) o "Cosi fan tutte" (Viin 1790) o "Tituse halastus" (La clemenza di Tito; Praha 1791) o "Võluflööt" (Die Zauberflöte; Viin 1791) · Giacomo Puccini o "Edgar" (Milano, 1889) o "Manon Lescaut" (Torino 1893) o "Boheem" (La bohème; Torino 1896) o "Tosca" (Rooma 1900)
õpik lk 303 Mozart ühendas oma muusikalistes lavateostes erinevad stiilid baroki- ja klassitsismi ning erinevad zanrid opera seria, opera buffa ja Singspieli,. Barokselt virtuoossete aariatega on tema 14-selt Itaalias loodud ooperid ,,Mitridate, Pontose kuningas" ja ,,Lucio Silla", samuti üks viimaseid ,,Tituse halastus". Viinis kirjutas ta 1782. aastal keiser Joseph II tellimusel esimese saksakeelse Singspieli (laulumängu) ,,Haaremirööv" (tuntud ka kui ,,Röövimine serailist") Mozarti ooperite paremikku kuuluvad kolm Lorenzo da Ponte libretole komponeeritud ooperit ,,Figaro pulm", ,,Don Giovanni" ja ,,Cosi fan tutte" (,,Nii teevad kõik ,,) Võrreldes barokk-ooperitega, kus tegelasteks on mütoloogilised või ajaloolised kangelased, on paljude Mozarti ooperite tegelased lihtsad, eluliselt usutavad inimesed: näiteks Figaro, Susanna, krahv ja krahvinna"Figaro pulmas", Leporello, Masetto. donna Anna ja Elviira, don
Londonisse ning tutvus paljude heliloojatega, kes on mõjutanud tema varast loomingut. Sai isikupära kujundavaid mõjutusi esimesel reisil Itaaliasse (1769-71), kus tutvus põhjalikult sealse ooperi- ja kirikumuusikaga ning õppis G . B. Martini juures kontrapunkti (kontrapunkt on õpetus mitmehäälsest muusikastiilist, kus kaks või rohkem iseseisvat meloodiat moodustavad ühe kooskõlastatud terviku) . Kuulsust tõid talle sellised ooperid nagu " Röövimine serailist" ja "Teatridirektor" . Ent kuigi neid võib veel maailma eri lavadel näha, on hoopiski tuntum ooper "Figaro pulm" . See ooper on olnud helilooja ooperiloomingu üks tähtteoseid ja ühteaegu maailma ooperikunsti aegumatuid sedöövreid. Nende aastatel Mozart ei saanud enam luua teoseid tühistele, üksnes välise köitvusega libretodele. Pikkadele otsingutele järel jäi ta peatuma "Figaro pulmal", mille oli hiljaaegu kirjutanud andekas näitekirjanik Beaumarchais . Selles näidendis oli
helilooja. Ta oli geenius, kes juba varasest lapsepõlvest komponeeris. Ta on kirjutanud sümfooniaid, kontserte, laule, oopereid, sonaate, kantaate, reekviemi jm. Tegutses Salzburgis, Pariisis, Viinis, reisis ka Itaaliasse. Võistles omal ajal kuulsa pianisti Muzio Clementi´ga ning õppis itaalia meistrite ooperistiili. Saavutas esialgu kuulsuse oma geniaalse klaverimänguga, ent ka komponeerimisega. Sai maailmakuulsaks oma ooperi “Die Entführung aus dem Serail”/”Röövimine Serailist” (1782). Õppis komponeerimisstiili J. S. Bachi ja G. F. Händeli teostest, ent õppis isa käe all. Kohtus 1784 J. Haydniga ja nad said sõpradeks. Haydn pidas Mozartit avalikult suurimaks geeniuseks komponistide seas. 1786 kirjutas “Figaro pulma” L. da Ponte libretole, elades Viinis. Selle vastuvõtt esietendusel Praha teatris oli parem kui hilisem “Don Giovanni” kriitika (1787). Ta oli Joseph II kammerhelilooja ja seetõttu pidi looma palju ka tolleaegset õukonnamuusikat
õukondades, mis pidurdas saksa rahvusliku ooperi arengut. XVIII saj. teisel poolel võitis rahva hulgas populaarsuse laulumäng (Singspiel), mis saigi saksa rahvuslik-romantilise ooperi aluseks. Laulumäng oli tavaliselt lihtne intriig, siin oli huumorit, sageli ka sentimentaalset idüllilist alatooni, muusikas oli kasutatud lihtsaid meloodiaid, sisu oli kas olustikuline või muinasjutuline. Mozart oma ooperites "Röövimine Serailist" ja "Võluflööt" tugines juba laulumängu rahvuslikele traditsioonidele, kuid Mozarti looming oli vaid lühikeseks õitsenguks ja ka Beethoveni "Fidelio" ei suutnud veel luua täiel määral saksa rahvuslikku ooperit. XIX saj. alguses tõusnud rahvuslik liikumine ja rahvusliku kultuuri küsimus püstitasid ka saksa rahvusliku ooperi probleemi ja sellel patriotismi tõusu ajal kerkis esile Carl Maria von Weber, kes oli väga mitmekülgne isiksus - helilooja, dirigent,
annaabi.ee 
