[1, 2, 3] 8 Erinevaid silmlasi maailmast Mere-siirdesilmud on levinud Atlandi ookeani põhjaosas (merisutt Petromyzon marinus), Vaikse ookeani põhjaosas (kolmhammassutt Entosphenus tridentatus), Kaspia meres (kaspiasutt Caspiomyzon wagneri). Rannavees elutsevad jõe-siirdesilmud: Lääne-Euroopa rannikul lähedal euroopa jõesilm (Lampetra fluviatilis), Lõuna-Euroopa ja Ida-Aasia rannavees kaks jaapani jõesilmu vormi (L. japonica septentrionalis, L. japonica japonica), Vaikse ookeani Põhja-Ameerika ranniku ääres ameerika jõesilm (L. ayresii). Lõunapoolkeral on siirdesilmud levinud Lõuna-Ameerika ida- ja lääneranniku juures (lõuna pool 35-40o l.l.), Austraalia ja Uus-Meremaa ranniku lähistel (lõunasilmud Geotria, lühipeasilmud Mordacia, kokku 4 liiki). Euroopas ja Aasia järvedes, jõgedes ja ojades elab 8 paikset liiki perekonnast jõesilmud (Lampetra). Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas
kannatlikkusele töö teoks sai. Samuti tänud Ph.D. Margus Harakule, MSc Tenno Drevsile ja Hiiumaa Kutseliste Kalurite Ühingu esimehele Rein Raudsepale ning kalamees Tõnu Romandile. 4 1. TEOREETILINE TAUST 1.1. Lesta ökoloogia Eesti vetes Lest esineb Pôhja- ja Lääne-Euroopa merelistes ja suudmelahtede piirkondades (Fagerlund, Køie, 1994). Barentsi merest (alamliik P. flesus septentrionalis) ja Valgest merest (P. flesus bogdanovi) ümber Euroopa (Pôhjameres P. flesus flesus) Vahemere, Musta ja Aasovi mereni (alamliik P. flesus luscus), Läänemeres (P. flesus trachurus) (Mikelsaar 1984). Läänemeres esineb lesta kuni Kvarkeni regioonini Botnia lahes. Ta on piirkonna ainuke nii kaugele oligohaliinsesse vette leviv lestlane. Liik on suure majandusliku tähtsusega ja asjaolu, et ta on suhteliselt paikne, muudab ta oluliseks indikaatoriks mitmete reostuste määramisel
sylvestris f. deflexa. Omal ajal tekitas meie metsakasvatuses probleeme kõvera ja oksliku tüvega ning Eesti kliimaoludele ebasobiv darmstadti mänd (P. sylvestris var. superrhenana, var. haguenesis). Need tänaseks raiutud rohked darmstadti männipuistud rajati aastatel 18701885 Saksamaalt Darmstadti seemneäridest ostetud seemnetega. Hariliku männi kõige paremakasvulisem ning majaduslikult kõige hinnatuim on aga sihvaka ja sirge tüvega riia mänd (P. sylvestris var. rigensis; var. septentrionalis). Eestis moodustab riia © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 31 mänd kõige ilusamaid ja kõrgeima tootlikkusega männipuistuid eeskätt Kagu-Eestis. Kiirekasvulise puuliigina saavutab mänd viljakamatel kasvukohatüüpidel juba 70-aastaselt 30 m kõrguse, rabas kõrgub aga vaevu paarimeetrise puuna. Eesti ja ka Balti- ja Põhjamaade kõrgeimad männid kasvavad Järvseljal Riiupalus kvartalil nr
Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Haigustest kipuvad vahtraid eriti parkides kimbutama ja südamemädanikku esile kutsuma vahtratarjak (Oxyporus populinus) vanemate tüvede alaosas näeme korrustena paiknevaid heledaid seene viljakehi ja soomustorik (Polyporus squamosus), mille heledad viljakehad kasvavad mitukümmend sentimeetrit suureks ja on tumedamate soomustega pealtpinnalt kaetud. Ka pealtpoolt karvaste viljakehadega põhjanarmik (Climcodon septentrionalis) tabandab vahert ja lühendab tema elupäevi. Pargis jalge all sahisevatel vahtra sügislehtedel märkame tihti mõnesentimeetrise läbimõõduga musti laike. Haiguse nimi on vahtra pigilaik (Rhytisma acerinum) ja selliseld vahtralehti võime kohata juba alates juulist kuni lehtede langemiseni. Palju pahandust see seenhaigus ei põhjusta ja saastunud linnaõhuga paikades esineb teda harva. Seega peaksime rõõmustama, kohates vahtra sügislehtedel
annaabi.ee 
