vokaallüürika lemmikvormiks, kuid oli võetud otseselt rahvamuusikast. Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule, lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele. Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine
lemmikvormiks, kuid oli võetud otseselt rahvamuusikast. Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule, lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele. Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine
lemmikvormiks, kuid oli võetud otseselt rahvamuusikast. Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule, lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele. Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine
jagamist kasulikeks ja kahjulikeks (joonis 3). Neid eesti sõjajärgse loodus- kaitse lapsekingades arusaamu on autor ise hiljem kommenteerinud (Jüssi 1999). Samas edastab tekst kirjutaja sisemise veendumuse kohast austust kõigi saarestikus elavate olendite vastu, ühinedes sel moel eesti looduskir- janduse filosoofilisemas tiivas tihti rõhutatud mõttega looduse imelisusest. Hiiumaa rannikust ja laidude kargest loodusest on Jüssi eeskujul sõna ja pilti seostavaid fotoalbumeid avaldanud aastaid Hiiumaa laidude kait- sealal töötanud Tiit Leito. "Aastaring laidudel" (1984) ning "Vaikuse vär- vid" (1994) esitavad laiuloodusest inspireeritud kirjeldusi ja mõtisklusi, aeg-ajalt tõuseb esile ka "inimene silmitsi metsiku loodusega" ehk wilder- nessi-romantika. Hiiumaast ja Hiiumaa laidudest on kirjutanud botaanik Haide-Ene Rebassoo (1972; 1975); tema tähelepanu all on taimkate, aga ka
seda igati kaasaegseks (vt. joonis 4.2). Arvukate erinevate käsitluste asemel hõlmab Aino Siimoni ja Kulno Türki poolt kujundatud juhtimisprotsesside ühtne skeem täielikult kogu juhtimisprotsessi ja võimaldab selle põhikomponentide iseärasusi argumenteeritult käsitleda. Joonis nr. 4.2. Juhtimise klassikalised ja seostavad funktsioonid114 Kõigepealt on eristatud juhtimise klassikalisi ja seostavaid funktsioone. Klassikalisteks funktsioonideks on plaanimine, organiseerimine ja kontroll. Neile on lisatud veel kaks inimeste juhtimisega seotud 112 Üksvärav, R. Organisatsioon ja juhtimine. Tallinn: TTÜ Kirjastus, 2008, lk. 98-456 113 Aino Siimon. Kulno Türk. JUHTIMINE. TÜ Kirjastus, 2003, lk. 125-126 114 Samas lk. 125 funktsiooni personalijuhtimine ja eestvedamine. Need viis juhtimisfunktsiooni iseloomustavad liikumist
annaabi.ee 
