Senatisse kuulumine ja magistraadiks saamine andis võimaluse poliitilist karjääri teha, tagades mõjukuse ja au. Nii senaatorite arv kui ka kogu kodanikkond hakkas keisririigi ajal üha enam kasvama. Varem koosnes senatiaristokraatia Rooma nobiliteediperekondadest, nüüd hakkasid keisrid senaatoriteks tõstma esmalt Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraatia esindajaid. Mida enam kodanike hulk suurenes, seda vähemaks jäi senaatoritel eesõigusi. Varase keisririigi lõpul anti kodakondsus kõigile vabadele meestele. Sellega kadusid kõik kodakondsusega kaasnevad eelised ja kodakondsusega polnud Rooma riigis enam tähtsust. Keisririik kaitses üha enam võrdselt kõigi impeeriumi elanike huve. Itaalia ja provintsid Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimusi, vaid sõmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat
Liikmed määrab president. Jaguneb kuueks kolleegiumiks. Prantsusmaa parlamentaarses süsteemis erinevad Senati seadusandluslikud funktsioonid mitmeti Rahvuskojast. Kõige ilmsem erinevus on see, et Senati saadikud esindavad teatud geograafilist piirkonda või siis välisprantslaste kogukondi, mis toob kaasa teistsuguse valimisprotseduuri ning ka teistsuguse poliitilise strateegia. Erinevused puudutavad ka poliitikat ja töökorraldust. Praeguse süsteemi kohaselt on ainult senaatoritel ja täitevvõimu kõrgematel ametnikel õigus esitada ettepanek muuta põhiseadust. Senatil on ka voli jälgida ja kontrollida riigi välissuhtlust ning tänapäeva mõttes vahest olulisemanagi lõimumist Euroopaga. Selle sihiga on Senati kasutuses spetsiaalseid resursse, mida Rahvuskogul pole: ,,kõrv" Brüsselis Euroopa Liidu peakorteris, ning erisuhted täidesaatva võimuga, mis annab pidevalt Senatile aru lõimumise käigust.
kaks konsulit oma ametikohtadelt eemaldada ja nende lõhkuda nende näod. Üks konsulitest tegi enesetapu. Gaetulicus hukati. Siis läks Caligula reisile Germaniasse ning temaga kaasas olid Lepidus, Agrippina ja Livilla, kes polnud veel kahtluse alla langenud. Hiljem mõisteti Lepidus, Agrippina ja Livilla süüdi kui kaasosalised valitseja atendaadi plaanis. Lepidus hukati ja Agrippina ja Livilla pagendati Pontine saartele. Caligula saatis Senatisse kirja selle atendaadikatse kohta ning keelas senaatoritel ühtegi austustavaldust tema sugulastele tulevikus anda. Pärast vandenõud keelas Caligula Senatil anda talle auavaldusi, et näidata, et ta on Senatist ülem ja tal ei ole vaja Senati otsust, et saada austust. Kui imperaator oli Gaul'is, olid temaga kaasas ka kaks kuningat, kes valitsesid riiki monarhia riigivormiga. See fakt tegi Rooma senaatorid närviliseks. Neile tundus, et need kuningad õpetavad Caligulale türanniat.
hilise vabariigi ajal. Tekkis rahanduslik aristokraatia. Proletaarid müüsid oma hääli jõukamatele kodanikele ja said riigilt vilja igapäevaseks eluks, neil oli ka võimalus tasuta külastada vaatemänge. Riik püüdis seda muidusööjate elu muuta ja pakkus neile maad. Olukord muutus seoses Mariuse reformidega, kui proletaaridel tekkis võimalus kiirelt rikastuda. Siis tekkisid ka ratsanikud, kes ei tohtinud äriga tegeleda. Ratsanike poliitiline mõjuvõim oli väiksem kui senaatoritel, aga sisuliselt olid nad kõigevõimsam seisus hilise vabariigi ajal. Paljudest ratsanikest said provintside asevalitsejad. Kõrgema seisuse moodustasid senaatorid aga hoolimata pikkadest suguvõsa traditsioonidest ei olnud nad eriti jõukad ja sattusid vähemal või rohkemal määral sõltuvusse ratsanikest. Senaatorite ja ratsanike vahel sõlmiti abielusid, millest tekkisid uued jõukad perekonnad, mis olid nii materiaalselt jõukad kui ka aristokraatia perekonnad.
annaabi.ee 
