on juba läbi elanud, on ta vältimatult seotud m ö ö d u n u d ajalookogemusega. Järelikult sünnihetkel ei saa kultuuri kui niisuguse olemasolu sedastada, teda teadvustatakse alles post factum…. Nõnda on (käitumise) programm suunatud süsteem: programmi koostaja vaatevinklist on programm sihitud tulevikku; käitumise (programmi) realiseerimise vaatevinklist on kultuur sihitud minevikku. … Kultuuri defineerimine kollektiivi mäluna tõstatab küsimuse semiootilistest reeglitest, mille kohaselt inimkonna elukogemus kultuuriks muutub; neid viimaseid saab omakorda tõlgendada p r o g r a m m i n a. … Kultuuri kui kollektiivi teadvuses peituva informatsiooni korrastamise ja säilitamise mehhanismi spetsiifiliseks probleemiks on pikaealisus. Sellel probleemil on kaks aspekti: 1) kollektiivse mälu tekstide pikaealisus; 2) kollektiivse mälu koodi pikaealisus. …
11) Rene Thom – prantsuse matemaatik. Tegeles katastroofide teooriaga. Tal on ka olulisi töid teoreetilise bioloogia ja arengubioloogia vallas, aga samuti katastroofide teooria rakendamisest semiootikas. Sebeok võttis entusiastlikult Rene Thomi omaks, sest too proovis luua naturalistlikku märgiteooriat. 12) Anderson et al – uus paradigma: Myrdene Anderson – ameerika antropoloog, lingvist ja semiootik. Huvitus süsteemidest, teaduslikest ja semiootilistest lähenemistest inimese sotsiokultuuri mõistmiseks. Marginaalsuse etnograafia. Asutajaliige Rahvusvahelise biosemiootiliste uuringu ühingu. Kirjutas doktoritöö saamide etnoökoloogiast, see oli seda teadusharu rajavaid uurimusi John Deely – ameerika semiootik ja filosoof, ameerika semiootika üks liidreid. Tegelenud semiootika ajalooga ja semiootika filosoofiaga. Uurinud ka märkide rolli esemete ja objektide vahendamisel. Ta on jõudnud seisukohale, et
hakkab tähistama teist. Winfried Nöthi jaoks on ökosemiootika eesmärgiks ,,organismi ja tema keskkonna semiootiliste suhete uurimine" (Nöth 1998: 333). Küsib: kas suhe organismi ja keskkonna vahel on alati semiootiline või kas selles vähemalt alati on semiootiline aspekt või peame tegema eristuse semiootiliste ja mittesemiootiliste keskkonnasuhete vahel? Timo Maran arvab, et tulemuslikum on rääkida eraldi füüsilistest ja semiootilistest suhetest, kuna on mitmeid olukordi, millel on loomade jaoks oluline tähtsus, aga kus semiootilist vahendatust pole (nt äike lööb puusse ja tapab seal all puhkava metsseakarja). Nöth kirjutab, et erinevalt bio- ja zoosemiootikast peaks ökosemiootika keskenduma signifikatsiooni protsessile (kui märgiprotsessidele ilma saatja osaluseta, vastandatuna kommunikatsioonile), st tegelema semiootiliste suhete uurimisega organismi ja tema elutu keskkonna vahel. Tema järgi tegeleks
nimetatud ka keelesotsioloogikas), mis tegeleb keelekorraldusteooria, kakskeelsuse ja keelekontaktide, keeleliste arvamuste jms. Uurimisteemadeks on verbaalse keele kasutuse ja ühiskonna suhted. Meetodid kuidas neid uuritakse jagatakse kvalitatiivseteks (keele kasutuse ja situatsiooni suhtega) ja kvantitatiivseks( keelekasutaja ka keele suhe). Sotsiosemiootika · Multimodaalsus-idee, et kujutamine ja kommunikatsioon koosnevad hulgast semiootilistest moodustest. sotsiosemiootika püüab vaadata kuidas modaalsused väljenduvad (pilt, kirjutus, kuulmismälu). · Märgi arbitraarsus ja motiveeritus ning igasugune märgiloome motiveerutse võimalus. · Vajadus konteksti mõista ümbermõtestamiseks. · Küsimused märgilooja võimust, mõjust ja moondavast tööst. Pragmaatika: kõneaktid John Langshaw Austin (1911-1960) Ta kuulus Oxfordi koolkonda. Ta arvas, et filosoofia tegeleb tõsiste asjadega. Tead on eesti
"Semiootikauuringute alguses oli kultuurivaldkonna isoleerimine ajaloovallast osaliselt vajalik ja osaliselt poleemilise iseloomuga. Semiootika uurimisobjekti sulandumine ajalooteaduse laia uurimisvalda on muutnud aga piiri semiootika ja välismaalima vahel omaette uurimisteemaks. Praeguses faasis on võimalik semiootikat defineerida kui kultuuriajalugu ja -teooriat." Iga ajalolane on paratamatult ka semiootik: ajaloolane alustab oma tööd semiootilistest manipulatsioonidest lähteainese, tekstiga. Kultuuri ajalooline semiootika Ajalooline semiootika uurib seda, kuidas mõtestab oma valikuid mingil möödaniku ajahetkel inimene või inimkollektiiv. Juri Lotman: "See on mõneti sarnane sellega, mida "uus ajalooteadus" nimetab "mentaliteediks". Kuid mentaliteedialaste uurimuste tulemused ja nende võrdlus sellega, mida mitmesuguste etnokultuuriliste teadvusetüüpide rekonstrueerimisel on saavutanud vene semiootikud [...], veenavad, et
annaabi.ee 
