Semioos Märgi Eksistents on eeldatud pole "antud", vaid determineeritud lingv. suhtega "objektide" ontoloogia Arusaamine Pragmaatiline, Strukturalistlik, "naturalistlik" sisu dekodeerimine. märgi "konstruktivistlik", Märk saab tähenduse läbi erinevuse teiste samasse haaramisest Märgi tähendus kujuneb süsteemi kuuluvate märkidega tõlgendamise käigus Subjekti Sisaldub semiootilises Eeldatav, kuid ei sisaldu semioloogilises analüüsis ontoloogia analüüsis ?4)Märk ja märgisüsteem- Saussure: Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid (kõne heli/abstraktsioon), tähed kirjakeeles. Tähistatav - mentaalne mõiste, idee, kontsept
tähendus kujuneb dekodeerimine. Märk saab tõlgendamise käigus tähenduse läbi erinevuse teiste samasse süsteemi kuuluvate märkidega Subjekti ontoloogia Sisaldub semiootilises Eeldatav, kuid ei sisaldu analüüsis semioloogilises analüüsis Leksikon ja grammatika Iga keel peab omama leksikoni (st oma märkide nimistut, kust tehakse valik konkreetses kõneaktis) ja grammatikat (nende märkide omavahelise ühendamise reegleid, süntaktika). Keele hierarhiline struktuur Juri Lotman: Keel on hierarhiline struktuur. Ta jaguneb eri tasandi elementideks. Lingvistikas eristatakse foneemide, morfeemide, leksika, sõnaühendite, lausete ja lauseliitude tasandit.
Siit ka vastavalt õigus-regulatiivne käsitlus, mis näeb õiguse ülesannet valdvalt selles, et indiviidi (laiemalt õigussubjekti) õiguste ning kohustuste selge juriidilise määratlemise ja püstitamise kaudu stabiliseerida positsioone ning suhteid ühiskonnas. Üldisemas plaanis tähendabki see nii subjekti (õigusliku) staatuse kui ka ühiskonna suhtevõrgustiku konstitueerimist institutsionaalse rollistruktuuri alusel. Semioloogilises ühiskonnapildis seatakse esiplaanile tähendusseoste muster ning sellest johtuv sotsiaalse ruumi kvalitatiivne määratletus, mille kaudu subjekt omakorda vastavalt oma liikumise trajektooridele ruumis määratleb iseenda, samuti teiste õigusi ja kohustusi. Kõik institutsioonilised komponendid, isikulised positsioonid ja rollid jäävad n-ö kõrvalfunktsiooni kandjaiks, nad teenindavad süsteemi, mitte ei loo seda. Õiguse ülesande vaatevinklist seab semioloogiline
vastavalt sellele, missuguses ruumis (seostevälja) piirkonnas või dünaamilise tasakaalu(stumise) protsessi faasis mingi punkt (subjekt, roll, funktsioon jne) parasjagu asub või liigub. Sellepärast iga punkt, asend, funktsionaalne roll vaadeldavas tähenduste väljas on käsitatav normsena niivõrd, kui ta kuulub sellesse välja ning eristub siin teistest punktidest, asenditest, funktsionaalsetest rollidest. Norm semioloogilises käsitluses on sama objektiivne, kui on seda norm strukturaalses ühiskonnamudelis. Koos inimeste intellektuaalsete võimete kasvuga, uute ressursside ja tehnoloogiate sotsiaalsesse käibesse tulekuga jmt omandava asjad, nähtused, protsessid varasemaga võrreldes uue sisu, muutub sotsiaalse ruumi kvaliteet tervikuna. Õigusnormid sotsiaalsete normidena. Sotsiaalse kogemuse, harjumuse, kombestiku, traditsiooni vmt pinnalt välja kujunenud.
annaabi.ee 
