Sünnivad maalid "Lennuk", "Sõjasarv kutsub" jt. Valmib ka palju portreid, millest märkimisväärsem on Ants Laikmaa oma 1913. aastast. Siin näeme otsustava pilguga meest, kes on oma jalutuskepi tugevalt käte vahele surunud. Nägu, millele langeb valgus, on modelleeritud värviga. Kindlasti on see üks eesti kunsti ajaloo paremaid portreid. Kujunes välja suur kolmik: Triik, Mägi ja Raud. 1919. aastal toimus III eesti kunsti ülevaatenäitus. Triik esitas Eesti seltskonnategelaste täisfiguurilisi maale. Suur kolmik sai hävitava kriitika osaks, kergemalt pääses ainult Mägi. Eriti vihased olid noored literaadid August Alle ja August Gailit. Alle kirjutas Triigi kohta: "Taotledes ekspressionistlist loomismeetodit püüab Triik tihtipeale seda edasi anda, millesse raske uskuda: vaadeldes kõiki neid meie kodanlise seltskonna tigeda ja väsinud näoilmega portreedaame, hakkad uskuma, et küll nende pealuud väikekodanliste vooruste
Lüdigitel oli kombeks laulda nii kodus kui ka kooris, mängida pille ning nende perest oli organiseeritud koguni väike koduorkester. Muusikalise hariduse sai Lüdig algul tänu ühele Pärnu vabrikandile, kellele Mihkli oskusi tutvustati. Kuue ssataselt alustas Mihkel oma muusikaõpinduid Pärnu nimekaima muusiku, organist Max Petersi juures. Hiljem Lüdigit toetanud perekond laostus ja tema haridus jäi kohalike saksa seltskonnategelaste hoolde. Need nägis temas Nikolai kiriku organisti. Kuna aga Lüdig teatas, et soovib hoopis muusikaõpinguid jätkata, jäeti ta toetusest ilma. Sellele vaatamata jätkas Lüdig 1897. aastal õppimist kõigepealt Moskva konservatooriumis Ludvigs Betinsi oreliklassis ning õpetaja haigestumise järel Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis (1898-1904). Peterburis õppis ta ka teooriat ja kompositsiooni Rimski-Korsakovi, Solovjovi ja Glazunovi juures.
Laikmaa, abiks Kr. Raud, sekretärik N. Triik (Tiik, 1975, 13). Eelmise sajandi 20-ndate aastate lõpust muutub Laikmaa loomingus üha rohkem valitsevaks maaliline laad. Portreedes süveneb realistlik asjalikkus, maastikes romantiline meeleolukus. Sügavast sisemisest rahust ja tasakaalust on kantud Laikmaa üks viimastest maastikest ,,Talvemaastik". Ka vanas eas muserdasid Laikmaad pidevalt rahamured, mis olid saatnud teda kogu elu. Olude sunnil maalis ta nüüd mõnikord seltskonnategelaste paraadportreesid ja asutustele fotode vahendusel vanade kultuuritegelaste portreesid. Need on teostatud igavalt, kuivas laadis (Tiik, 1975, 14). Teenitud tunnustuseks Laikmaa aastatepikkusele tegevusel on tema nimetamine 1929. aastal Tartu Ülikooli audoktoriks. 1934. aastal nimetas kunstiühing ,,Pallas" Ants Laikmaa oma auliikmeks (Tiik, 1975, 15) Ants Laikmaa suri Taeblas 1942. aasta 19. novembril. Soovi kohaselt maeti ta oma talu maa-
tunda, mida Teie töö tegelased kõnelevad, ja terve näidend muutub nii koduseks, nii arusaadavaks. Kodune ja siiski nii euroopaline on Teie töö esimene eesti näitemäng, millest mulle Õhtu-Euroopa kultuuri õhk vastu lehvis, esimene, mis mu peale oma hingeelulise peensusega suurt mõju avaldas. See Teie hingeelu tundmine, Teie keel ja sorav konversatsioon tegidki Teie töö mu meelest nii armsaks, seadsid ta kõrgemale kõigist senistest eesti algupärastest... Siinsete seltskonnategelaste kopeerimise vastu olin mina kohe alguses ja see sündis ka ainult niiütelda "näitlejate koerustükina", kuid juba teistkordsel ettekandel jäid "maskid" ära. Lõpuks võin juurde lisada, et "Tabamata ime" publiku poolt suure soojusega vastu võeti; kiiduavaldustel ei olnud lõppu ja eesriie pidi meie põhimõtte vastu lõpul mitmel ja mitmel korral kerkima, ning ma julgen loota, et "Tabamata ime" meile veel mõnegi ilusa "majakese" teeb..."
annaabi.ee 
