· Pani aluse keemiateadusele. Teosed: "Elementaarne trakaat keemiast" "Esseed füüsikast ja keemiast" "Mälestused keemiast" A.L. Lavoisier' isa oli advokaat ja kuulus Prantsusmaa parlamenti. Oma isa eeskujul valmistus Antoine advokatuuri eksamiks. Kuid tema huvid olid teadusliku kallakuga. Ta oli oma teaduslikesse eksperimentidesse nii süvenenud, et ei hoolinud isegi noore tudengina seltskondlikest ajaviidetest. Ta vabandas seltskonnast kõrvalejäämist kehva tervisega. Ent päris alusetu väide see polnudki. Teda vaevasid kroonilised seedehäired ning ta pidi kuude viisi üksnes piimadieedil olema. Sõbrad soovitasid talle vähem tööd ja rohkem kehalist liikumist. Laoisieroli varases lapsepõlves ema kaotanud ja teda kasvatas tädi, kes kohtles teda nagu haruldast ja õrna hiina portselanist vaasi. Kui Lavoisier sai 24 aastaseks, kutsus kuulus geoloog Jean Guettard teda
Ta oli mitu aastat igapäev 10-11 tundi mänginud. Oskas ainult viiulit mängida ja ka politika asjadest ei võtnud ta ühtigi osa. Paganini oli kurva loomuga, nagu enamasti kõik haiglased inimesed. Võõraspidusid ja suuri seltskondi ei armastanud ta mitte, vaid hoidis neist eemale. Söögiisu oli tal alati hää; sõi mõnikord mitu tundi järjestikku ja ei põlanud ka viina ära. Taheti temaga aga muusikast kõnelda, siis oli ta hää tuju kadunud. Kaartidest ega teistest seltskondlikest mängudest ei võtnud ta osa. Käed olivad tal kui viiulimängimiseks loodud: sõrmed olivad ülipikad ja painduvad. Nii võis ta pöidla küünega käe selja külge puutuda. 5 Kõige imelikum oli Paganini aga kontserdi päevil. Kõik ta olek oli siis tõsisem ja pidulikum kui muidu. Hommik ei teinud ta siis midagi, vaid istus vagusi sohva pääl. Vähe enne proovile
poolest mitmeti erines teistest tolleaegsetest Ateena koolidest. Filosoofiliste ettekannete ja arutluste kõrval harrastati sääl pigem lõbusat seltskondlikku ajaviidet. Filosoofiakooli aga hakati nimetama Epikurose aiaks, selle väravakirjaks oli lause ,,Rändaja, siin on sul hea: siin ülimaks hüveks on nauding", ning Epikurose järgijaid kutsuti epikuurlasteks, kusjuures koolis toimuvast õppetööst ja seltskondlikest lõbustustest võisid osa võtta ka naised. Säilinud on suur hulk sellest koolist pärinevaid anekdoote, mis pilavad väljaspool epikuurlaste ringkondi tegutsevaid Ateena filosoofe, õpetajaid ja teisi avaliku elu tegelasi see annab alust arvata, et vestluste temaatika ei piirdunud ainult filosoofiliste probleemidega, vaid see segunes tavalise keelepeksuga. Kokku seisis Epikuros oma kooli eesotsas 36 aastat kuni oma surmani, õpilaspere oli arvukas
Tema osavõtt sõjategevusest oli lühiajaline. Tänu energilisele vanaemale, kes võttis abiks kogu oma Peterburi aristokraatliku suguvõõsa, kutsuti Lermontov peagi tagasi ja määrati 1838. aastal jälle oma endisesse polku. Lermontov saabus 1838. aastal Peterburi tagasi juba kirjanikuna, kes oli esinenud mitme ajakirja veergudel. Järgnesid kõige viljakamad loomisaastad, hoolimata päevakava alatasa tükeldavaist seltskondlikest ja teenistuskohustustest. Luuletajal tekkis uusi tutvusi kirjandusinimeste seas, laienes tutvusringkond. Tal olid väga sõbralikud suhted ühe tuntuma noore kriitiku Vissarion Belinskiga. Kuid oma kontaktides oli Lermontov Puskinist märksa suletum ja valivam. Ta suhtus üsna põlglikult seltskonna tühimeelsesse koorekihti ning too aristokraatlik koorekiht heitis Lermontovile nagu Puskinilegi oma vaenukinda. Ühel ballil tekkis Lermontovil tüli Prantsuse saadiku Barante'i pojaga
annaabi.ee 
