*Nii nagu elevanti, on ka jõehobu kütitud tema kihavde (elevandiluu) pärast. Tänapäeval on liik looduskaitse all. Kiirus : *Ta suudab joosta kuni 30 km/h. Eluviis : *Toitumine: jõehobu on herbivoor, ta tuleb öösel kaldale ümberkaudsete jõeluhtade värsket rohtu sööma. *Vaenlased ja ohud: peale päikese, mis põletab jõehobu nahka, ei karda ta midagi ega kedagi, ainult pojad langevad mõnikord kiskjate saagiks. *Seltsingulisus: jõehobud on seltsingulised loomad, kari koosneb 20-100 isendist, keda juhib isasloom. *Leviala ja elupaik: Jõehobu elab Aafrika jõgedes ja nende kallastel, teda võib kohata kuni 2000 m kõrgusel. Sigimine: *Suguküpsus: 3-4 eluaastal *Paaritumine: madalas vees. *Pesakond: kahe aasta järel sünnib üks poeg. *Poegib kuival maal, imetab vees. Kas teadsid et... *Jõehobud on väga lähedased sugulased sigadega. *Jõehobu on võimeline oma suu nii pärani avama, et
Maakeral on kolm erinevat hallhülge asurkonda. Läänemeres elab oma asurkond: Läänemere hallhüljes, kelle peamine elukoht on Läänemere põhjaosa, Botnia lahe lõunaosa ja Soome laht. Aktiivsete ränduritena asustavad hallhülged kogu Läänemerd. Nende lesilad - madalad taimestikuta saared või karid - asuvad peamiselt mere kesk- ja põhjaosas, enamasti kaldast ja inimasustusest eemal. Erinevalt viigerhüljestest on hallhülged seltsingulised loomad, kes kogunevad lesilatesse poegima, karva vahetama või lihtsalt puhkama. Hallhülgeid võib näha ka lahtedes, jõesuudmetes ja mõnikord sadamates, kuid sinna satuvad nad enamasti kevadel ja sügisel, järgnedes kudealadele suunduvatele kaladele. Hallhülge karvkatte värvus ja varjund võib olla väga erinev. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni
vajadustest ja seltsingute sotsiaalsest struktuurist. Mida ebasoodsamad on keskkonnatingimused, seda tundlikum ollakse ärritusele. Hommikuti on see suurem, vähenedes õhtuks. Hädakisa mõjub efektiivselt näiteks esimeste kuldnokaparvede peletamisel seltsingutest, kuid õhtu edenedes see väheneb. Nälg ja janu muudavad linnu julgemaks ning kiskajate pooln võimalik oht muutub teisejärguliseks probleemiks. Seltsingulised linnud reageerivad paremini, sest arglike isendite lahkumine vallandab parve reaktsiooni. Hädakisa on lindude peletamiseks efektiivne meetod, kuid põhjustab lindude siirdumise mujale. Sealjuures on seltsingu levimist raske ennustada. Linnud vajavad kohta, kuhu suunduda, ning sellisel alal ei tohiks peletuvahendeid rajendada. Toidubaasi ahendamine, näiteks prügilate sulgemine, suurendab liigisisest konkurentsi. Väheneb ka lindude maksimaalne võimalik populatsioonitihedus
Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna. Mai teisel poolel pojad kooruvad ja on kohe võimelised iseseisvalt toitu otsima. Kahenädalaselt on nad juba lennuvõimelised. Sügisel kogunevad tedred salkadesse, et koos talv üle elada. Elupaik ja -viis Elutseb põõsassoodel ja -rabadel, puisniitudel ja hõredates metsades. Toituma lendab tihti põldudele ja kultuurniitudele. Pesitsemine Teder on polügaamne liik, iseloomulik on isaslindude seltsingulised mängud kevadel ja ainult emaslindude osavõtt haudumisel ning pesakonna hooldamisel. Mänguperioodi algus sõltub ilmastikust, varakevadel algab see juba märtsi algul, hiliskevadel võib see alata aga alles aprillis. Mänguplatsil on igal isaslinnul vastavalt tema positsioonile hierarhias kindel koht. Kõige "paremad" linnud on platsi keskel, kehvemad äärealadel. Mäng lõpeb mais. Pesalohu kraabib varjatud kohta maapinda, teinekord vana rohukulu alla või põõsaste varju
kujuga. 3 alamseltsi: pidevkehalised rindmik ja tagakeha kokku kasvanud, vastne taimtoiduline, munetilised vastsed parasitoidid, emased pistavad oma munad peremeesputuka kehasse, vahel isegi munasse, üksikuid liike ka magevees. Astlalised kuuluvad sipelgad, mesilased, herilased, kellel on kujunenud ühiselu suurte peredena. Ainult emased on töölised erinevalt termiitidest.N: meemesilane, vesivamp. 69. Käsijalgsed. Seltsingulised, kuid mitte koloonialised merepõhja loomad kahest poolmest koosneva lubikojaga, mida eritab mantel, ja millel võivad olla lukuplaat ja sulgurlihased nagu karpidel. Need poolmed pole mitte vasem ja parem, vaid kõhtmine (suurem) ja selgmine (väiksem). Kõhtmist võib läbida vars, mille ots kinnitub alusele. Lofofoor koja sees on liikumatu, koosneb kahest käsijäsemest (sellest hõimkonna nimi), omaette toesega, paljude
loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid. Hingamis-, ringe- ja erituselundeid pole, närvisüsteem on lihtne. Paljudel on väline lubitoes. Munad arenevad kas emaloomiku sees või vabalt; merelistel on planktilisi vastseid. Näiteid Eestist: harilik sammallane (Plumatella fungosa), limane tutlane (Cristatella mucedo). Käsijalgsed: Seltsingulised, kuid mitte koloonialised merepõhja loomad kahest poolmest koosneva lubikojaga, mida eritab mantel, ja millel võivad olla lukuplaat ja sulgurlihased nagu karpidel. Need poolmed pole mitte vasem ja parem, vaid kõhtmine (suurem) ja selgmine (väiksem). Kõhtmist võib läbida vars, mille ots kinnitub alusele. Lofofoor koja sees on liikumatu, koosneb kahest käsijäsemest (sellest hõimkonna nimi), omaette toesega, paljude pisikeste kombitsatega, mille
annaabi.ee 
