looming on autobiograafiline, eluloo avaldus, jälg autori reaktsioonist millelegi. 2. Luulekogu on heleroosat värvi, kaanel on Betti Alver kirjutatud kuldsete tähtedega. Minu arvates on luulekogu välimus kena, tagasihoidlik kuid ilus. Arvan, et kuldsete tähtedega kirjutatud Betti Alver viitab sellele, kui suur on tema roll eesti kirjanduses. Illustratsioone raamatus ei ole, kuid luuletuste trükitud pealkirjades on üks täht üle kirjutatud kursiivis või selletaolises kirjas ning iga luuletuse lõpus on aastaarv, millal luuletus kirjutati. Teose kujundus on väga lihtne, mis mulle meeldib, aga arvan, et raamatus võiks olla ka veidi illustratsioone. 3. Betti Alver kirjutas palju luuletusi loodusest, aastaaegadest ja tunnetest, mida need tekitasid. Tema luules on vastamisi turvaline kodu ja vaenulik väline maailm. Alveri luuletused räägivad igat moodi maailmast ning maailma saatusest. Paljud luuletused on
Piiritõmbamise teeb raskeks see, et sõnadel on erinevates olukordades erinev tähendus. Näiteks sõnad «eit» ja «mutt» on üldkeelsed, rahvapärased ja levinud, aga kui me nimetame noort tütarlast eideks või mutiks, on see släng. (6) Släng väljendub väga mitmel moel nagu nt: hääldustes, lühendites, laenudes, kujundlikes väljendites, roppudes sõnades, hüüdnimedes, sõna loomingutes, terminilaadsetes nimetuses ja paljuski muus selletaolises. Väga vähe on olemas kirjutatud slängi, enamus mõeldakse välja või tuletatakse kuskilt mujalt. Ainus koht, kus kohtab slängi vähesel määral või peaaegu üldse mitte, on aja-ja ilukirjandus. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et soovitakse säilitada eesti keele puhtust ja normipärasust, mis tegelikult praegustes oludes on suhteliselt keeruline. Isikud, kes selle puhtuse eest võitlevad, on kahjuks ära unustanud fakti, et kõik inimesed ei ole võrdsed ja ei räägi ühtmoodi. 3
nendes eelnevate järelduste autoriteet jääks kahjustamata. Nõnda et õigesti vastas see, kes, kui talle näidati templis rippumas nende pilti, kes olid tasunud täidetud tõotuspalve eest, sest nad olid laevahukuohust pääsenud, ja küsides peale käidi, kas ta nüüd möönab jumalate vägevust, küsis vastu, Aga kus on kujutatud need, kes pärast avalikke tõotuspalveid hukka said? Sama lugu on üldse ebausuga, olgu siis astroloogias, unenägudes, ennetes, jumalaotsustes või selletaolises; kus inimesed, kellele meeldivad niisugused tühisused, märkavad sündmusi, kus need täituvad; aga kus nad ei täitu, kuigi palju sagedamini, seal nad ometi jätavad märkamata ja lähevad mööda. Aga kaugelt peenemalt hiilib see pahe filosoofiatesse ja teadustesse; kus see, mis kord otsustati, värvib ülejäänu (kuigi palju kindlama ja tõenäolisema), ja paneb ritta. Isegi kui ei oleks seda lõbu ja tühisust, millest me rääkisime,
Sellega tegelesidki mõned keha kunstnikud. Ameeriklane Vito Acconci tegeles aga sellega, et astus oma ateljees süstemaatiliselt taburetile ning laskis seda pildistada. Kehakunsti ja performance'ite vahel pole selget piiri, kuid kehakunsti teosed sünnitavad tihti ilma publikuta ja levivad fotode, filmide või kirjeldustena. 1960. - 1970. aastate vahetuse voolud paisutasid enneolematult kunsti piire, näidates, et kunstina võib toimida peaaegu mis tahes. Muidugi pole suuremas osas selletaolises kunstis põhjust otsida traditsioonilisele kunstile, isegi modernismile omaseid väärtusi, näiteks visuaalset ilu. Kunstina toimimise eelduseks oli see, et sündmused, ideed ja installatsioonid pakkusid üllatavaid või isegi sokeerivaid kogemusi, mis heal juhul kõigutasid vaataja tuimunud maailmapilti ja sundisid teda mõnedest asjadest uut moodi mõtlema. Sellise kunsti edu oluliseks kindlustajaks oli muidugi sensatsioonijanune ajakirjandus. 10. modernism - postmodernism
annaabi.ee 
