mobilisatsioon ei andnud loodetud tagajärgi. Sõja õnne pöördumine algas 1918. aasta detsembris, kui Tallinnasse jõudsid Suurbritannia sõjalaevastik ja vabatahtlikud Soome armeed. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA andis Eestile eeskätt humanitaarabi. 23. detsembril nimetati Johan Laidoner Eesti Vabariigi Sõjavägede Ülemjuhatajaks ning algas vaenlase seljataguses väeosade loomine ja korraldamine. Tema energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. aasta veebruariks juba 30 000. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing. Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Kui paju lahing oli võidetud, liiguti edasi Valkka, kus asus oluline radteesõlm. 24. veebruariks oli vaenlane Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus said Eesti väed saagiks üle 40 suurtüki.
Osavalt maastikku kasutades roomas luurepatrull sakslaste kaevikuteni, kus hoolsa vaatlusega kogus kõik vajalikud teated. Üheaegselt kallaletungiga rindelt saatis polguülem 3. roodu al.-ltn. Johan Tomsoni juhatusel haarama sakslaste seisukohti lääne poolt. 3.roodul õnnestus tähelepanematult hiilida sakslaste selja taha. Seal tungis ta vastase patareile ootamatult kallale, mis tekitas suurt segadust ja paanikat Rauddiviisi ridades. Varuosade kaasabil suutsid sakslased küll korra seljataguses uuesti enam - vähem jalule seada. Kuid julge kallaletung mõjus rauddiviisi vapustatud närvidele niivõrd põrutavalt, et kõik ta viis pataljoni tõmbusid veel samal ööl tagasi Koiva jõe lõunakaldale. Jõesillad hävitati. Sellega olid lõplikult luhtunud vastase väejuhatuse vastupealetungikavatsused. Kindral R. v. der Goltz ise kirjeldab seda juhtumit järgmiste sõnadega: "Kuid saatus tahtis, et 23.juuni õhtul suure
.. Paljud valitsuse ametnikud, ohvitserid, advokaadid jt, kes olid Hitlerit umbusaldanud, ratsionaalsetel kaalutustel muutsid sellel päeval oma seisukohta..." (Fest 1974: 405) Järgmisel päeval kirjutasid Berliini ajalehed- ,,Justnagu suur torm oleks puhkenud- samamoodi puhus natsionalismi puhang eile üle kogu Saksamaa".(Leon Degrelle) 3.2 Vaherahu Reichswehriga 1933.aastal oli kõige suurem vajadus armee lojaalsusele kindel olla, et olla kindel oma seljataguses. Saksa Armee ehk Reichswehriga ei olnud ju konsulteeritud, kui Hitler määrati Kantsleriks. Saades aru, et sõjaväeline riigipööre võib purustada tema ja ta partei plaanid tuleviku suhtes, asus Hitler tegutsema. 1933.aastal ei võetud ette mingeid puhastusi, rünnakuid ega sekkumisi, sest sõjavägi oli institutsioon, millega Hitler pidi olema ettevaatlik vähemasti niikaua, kuni riigipresident Hindenburg esines sõjaväe ustavuse võimaliku alternatiivina
pöördepunktiks... Paljud valitsuse ametnikud, ohvitserid, advokaadid jt, kes olid Hitlerit umbusaldanud, ratsionaalsetel kaalutustel muutsid sellel päeval oma seisukohta..." (Fest 1974: 405) Järgmisel päeval kirjutasid Berliini ajalehed- ,,Justnagu suur torm oleks puhkenud- samamoodi puhus natsionalismi puhang eile üle kogu Saksamaa".(Leon Degrelle) Vaherahu Reichswehriga 1933.aastal oli kõige suurem vajadus armee lojaalsusele kindel olla, et olla kindel oma seljataguses. Saksa Armee ehk Reichswehriga ei olnud ju konsulteeritud, kui Hitler määrati Kantsleriks. Saades aru, et sõjaväeline riigipööre võib purustada tema ja ta partei plaanid tuleviku suhtes, asus Hitler tegutsema. 1933.aastal ei võetud ette mingeid puhastusi, rünnakuid ega sekkumisi, sest sõjavägi oli institutsioon, millega Hitler pidi olema ettevaatlik vähemasti niikaua, kuni riigipresident Hindenburg esines sõjaväe ustavuse võimaliku alternatiivina
annaabi.ee 
