Kaasaegse poksi sünnimaaks kujunes Inglismaa, kus peale sünget keskaega 1681.a. mainitakse poksiga tegelemist “Protestant Mercury” lehes ilmunud esimeses reportaažis poksivõistlusest. 1700-ndal aastal koostab James Figg moodsa poksi määrused, mis lõpetas matši kui üks vastastest oli võitlusvõimetu, lööke sooritati paljaste kätega, raundide arv oli 30- 60. Kui poksija kukkus või puudutas maad mingi kehaosaga peale jalgade, siis seda loeti raundiks. Abistajad e. sekundandid tõstsid “mahalöödu” põlvili või püsti ja üritasid teda ergutada massaažiga ja viskiga! Moodsa poksi algusaastaks peeti 1719.a., mil James Figg avas Londonis Oxford Street´il vehklemise- ja poksikooli ning kuulutas ennast Inglismaa meistriks. Poksimist nimetati ka “rusikatega vehklemiseks” ja relvastamata enesekaitseks. Poks oli sellal “moodne enesekaitse kunst” : A modern art of Defence.
D'Artaganan ei tundnud Pariisis kedagi, seega läks ta Athosega duellile ilma sekundantidega ja otsustas rahul olla nendega keda vastane valib. Tal oli ühel päeval kolm duelli musketäridega. Porthose ja Aramise pärast ta ei muretsenud, sest arvas, et isegi kui nii ei lähe, tapab Athos ta juba varakult. Karmeliitide Kloosti juurde jõudes oli Athos juba kohal, oli vaja ainult sekundante oodata. Kõigile tuli üllatuseks kui selgus,et d'Artagnani kahe teise duelli vastased on Athose sekundandid. "Mis põhjusel sa temaga võitled, Athos?" "Ma tõepoolest ei tea hästi, ta tegi mu õlale haiget.Aga sina, Porthos?" Kõige tähelepanev Athos nägi peent naeratust gaskoonlase huulil. "Me vaidlesime riietusküsimuste üle," ütles noormees. "Ja sina, Aramis?"küsis Athos "Mina võitlen usuküsimuste pärast," vastas Aramis, andes d'Artagnanile märku, et see hoiaks saladuses duelli põhjuse. Athose ja d'Artagnani võitlus katkestati kardinali kaardiväelaste poolt.
ja sõjakoolikaaslase Martõnoviga. Duell peeti 27. juulil 1841. aastal ränkade tingimustega: tulistama pidi kümne sammu pealt, mõlemapoolse möödalaskmise korral pidi kahevõitlust korratama. Lermontov andis juba enne duelli mõista, et ta ei tulista Martõnovit. Sellessamas veenas ka tema käitumine kahevõitlusel. Martõnov aga tulistas sõpra külmavereliselt ja kuul tabas poeeti surmavalt. Samal ajal oli Pjatigorski kohale kerkinud äikesepilv, lõi välku ning kärgatas kõu. Sekundandid ja tunnistajad jooksid kohkunult laiali ja jätsid luuletaja keha paduvihma kätte. Lermontov oli hukkudes kõigest 26-aastane. On küllalt alust kõnelda Lermontovi tapmisest 27. juulil 1841. aastal kui poliitilisest mõrvast. Kui, tsaar Nikolai I sai teate Lermontovi hukkumisest, ei suutnud ta oma heameelt varjata. Küllap sobivad Lermontovi surma puhulgi ta enese kirjutatud värsiread luuletusest "Poeedi surm": Nüüd vaikinud on võimas luule, ei enam iial kõla see.
Nataljaga. Naine rääkis, et Dantes oli enesetapuga ähvardades kohtumist nõudnud. Natalja olnud teatanud, et jääb igavesti kurdiks tema anumistele. Selsamal päeval kirjutas Puskin Heeckerenile terava kirja, mitmete solvangutega tema kasupoja aadressil. Õhtu eel anti Puskinile üle Dantesi väljakutse. 27. jaanuaril saabusid Puskin ja Dantes tõldadega Novaja Derevnja taha, mis asus kolm- neli kilomeetrit Peterburist. Mõlemad vastased astusid väikesesse kasesallu, nende sekundandid valisid välja platsi puudest ümbritsetud välu keskel. Viis sammu, mis neile ette oli nähtud 23 liikuda, oli välja mõõdetud ning kaks keepi märkisid piire, mida ületada ei tohtinud. Anti märku. Dantes astus mõned sammud, tõstis aeglaselt oma relva ja samal hetkel kõlas lask. Puskin kukkus, ta vastane tormas tema juurde. Luuletaja püüdis üles tõusta ja käskis Dantesil oma kohale minna, sest ta suudab veel lasta
annaabi.ee 
