lugemine, et pedofiil teaks, mis tunne on ohvril. Ravimitest on ainuke usaldusväärne ravimirühm antiandrogeenid, mis suruvad maha pedofiilseid tunge. Ravimeid kasutatakse väärkäitumise ravimiseks, seksuaalse iha, fantaasiate, võimekuse, käitumise ja meessuguhormoonie aktiivsuse vähendamiseks. Kontrollimine, nõustamine ja psühhosotsiaalne ravi peaksid olema kasutusel paralleelselt ravimitega. Ravi tulemust on raske tõlgendada: uuringud pigem hõlmavad laste tülitajaid või seksuaalkurjategijaid laiemalt kui pedofiile. Vahistamised ja ülestunnistused ei pruugi näidata korduvate kuritegude tegelikku arvu. Samas näib ravi siiski tulemusi andvat. 43 uuringu metaanalüüsi tulemused näitavad, et umbes nelja-aastaste perioodide järel vähendas kognitiivne käitumisteraapia seksuaalkuritegude retsidiive 17%-lt 12%-ni. Teised uuringud on näidanud nii paremaid kui ka halvemaid tulemusi. 6
Agape paneb pere siseselt juhtima ka õiglust et mitte õiglust ainult seksuaalpartnerite vahel vaid ka pereliikmete vahel. Agape on ka seksuaalvägivalla vastu. Inimene võib ahvatleda seksuaalvahekorda ilma et seda ise väga sooviks. Seksuaalne ebaõiglus on ka vägistamine. Aafrika hõimusõdades on vägistamine nagu karistamine vms. Vastuollu läheb ka insest, pornograafia, prostitutsioon. Riik ja seadused peaksid karistama seksuaalkurjategijaid. Mõlemad abielupooled tunnistavad üksteist võrdsena. Inimest tuleks kasvatada et õiguseprintsiip oleks olemas kasvatades. Tänapäeval nähakse abielu kui kahe inimese vahelist lepingut. Lapse ja täiskasvanu suhe kestab elulõpuni. Ainukene erand on adopteerimine. Arvestus Mis on eetika, eetika kolmmõõde, eetiline relativism, eetika teooriad, enda arvamuse kohta, ühe teooria selgitamine, üks olukord mida pidi mingi teooria põhjal selgitama/põhjendama, oma arvamuse peale
mudeli korral läheks kogu menetlus teatavatel juhtudel kriminaalmenetlusest üle tsiviilmenetluseks ja karistusjärgset kinnipidamist hakkaksid teostama hoopis asjakohased meditsiiniasutused. Probleem on aga selles, et Eestis puuduvad niisuguseks praktikaks vajalikud traditsioonid ja metoodikad täielikult, sest sellele valdkonnale pole siiani pühendatud minimaalsetki tähelepanu. Siin ootavad meid ees suured probleemid. Näiteks on teaduskirjanduses välja toodud fakt, et enamikku seksuaalkurjategijaid ei saa erinevalt laialt levinud arvamusest pidada vaimselt ebanormaalseteks. Üldkasutatavaks muutunud nimetus ,,pedofiil" justkui viitaks selliste indiviidide psüühilisele ebanormaalsusele, kuid psühhiaatrilises mõttes kannatab seksuaalse sättumuse häire all ainult osa kõigist laste vastu kuritegusid toimepannud seksuaalkurjategijatest.*61 Eesti kriminaalpoliitikas on peetud oluliseks vangide arvu vähendamise suunda, mis iseloomustab demokraatlikke vähekontrollitud ühiskondi
osa alustab kuritegelikku karjääri, ja veel vähem on neid, kellest saavad seksuaalvägistajad. Isegi vaatamata sellele, et avastatud riskifaktoreid saab alandada profülaktikaprogrammide abiga, sealhulgas aktiivsemalt toetades võõrvanemate peredes kasvanuid ja psühhiaatriaravi vajavaid, lahtiseks jääb küsimus selle kohta, kuidas ressursisäästlikult välja selgitada neid, kel on suurimad sansid saada kurjategijaks. Võttes arvesse, et enamus seksuaalkurjategijaid areneb välja noores eas,143 sellele vaatamata Saksamaa kogemus näitab, et meessoost noorukitele adresseeritud profülaktiline töö on kahe otsaga asi. Kui poisslapsi automaatselt vaadelda potentsiaalsete vägistajatena, see võib häirida nende mehe isiksuse arengut ja teisele plaanile taandub see, et needsamad poisid võivad ka ise sattuda julma kohtlemise ohvriks. Perspektiivsemad on tänapäeval programmid, mis rõhutavad kaastunnet ja sugupoolte