Note'i jaoks, kas oma nime all või kõrvalosalisena. Tema albumid Empyrean Isles(1964) ja Maiden Voyage(1965) on nimetatud kui kõige kuulsamad ja mõjukamad LP-plaadid 60-ndatel. Kokku väljastas Hancock 60-ndatel 5 albumit. Hoolimata esialgsest vastumeelsusest, hakkas Hancock õppima mängimist elektiklaveril ning harjus sellega ruttu. Pärast Brasiilias mesinädalatel käimist, vallandas Davis oma bändist Hancocki, kes peale seda moodustas 1968. aasta suvel oma seksteti. Hiljem oli teda siiski kuulda Miles Davise plaatidel veel mõned aastad. 3 Karjäär (70-ndad) Hancock lahkus Blue Note'ist ja kehtestas lepingu Warner Bros. Recordsiga. Sellest hetkest alates hakkas ta rohkem tegelema filmide tunnusmuusika komposeerimisega ja alustuseks tegi tunnusmuusika multifilmile "Fat Albert and the Cosby Kids". Peale seda tegi Hancock esimesed sammud elektroonilisse muusikasse koos
jalgade peal olemise asemel pepuli. Terve etenduse vältel oli laval tagapool tõusev tasapind, kust saabusid nii Tuuleveski, Peeglite Rüütel kui ka inkvisitsioonikohtu inimesed. Lavastuse lõpus lahkusid aga just sealt üles minnes Sancho ja don Quijote. Kõik lood kokku tekitasid minus suursuguse tunde. Palades vaheldusid emotsioonid mõndades oli sees viha ja trots, teistes aga hellus ja armastus. Lauljad olid väga tasemel, eriti meeldis mulle muulaajajatest seksteti häälte kooskõla, see tõi lausa kananaha ihule. Trotsi kohtab näiteks stseenis, kus Aldonza/Dulcinea üritab näidata don Quijotele oma päris palet. Ta üritab mehele läbi oma mineviku selgitada, et tema ei ole mingi daam, kuid mees arvab siiski teisiti. See pala on väga tempokas, jõuline ja sisaldab palju kõrgeid noote. Armastuse väljendamine on näiteks stseenis, kus don Quijote esmakordselt kohtab Aldonzat ning hakkab teda oma südamedaamiks Dulcineaks nimetama
Juba 80.aastatel jõudis Datevik esimest korda Eestisse ning salvestas muusikat tuntud eesti muusikutega. Kontserdi ülesehitus oli äärmiselt tasakaalustatud, sest kõrvuti Valgre loominguga kõlas seal veel uuemat Kadri Voorandi, Meelis Vindi ja Kristjan Randalu dzässiloomingut. Kõik kontserdil esitatud Valgre laulud olid uutes dzässilikes arranzeeringutes. Peale selle oli huvitav kuulata vaheldumisi instrumentaalpalasid, lugusid võimeka seksteti Estonian Voices esituses ning Datevik Hovanesiani küpset häält tasakaalustamas kõike eelnevat. Kontserti alustas Estonian Dream Big Band instrumentaalpalaga ,,Saaremaa valss". Järgnevalt oli laval kahe Valgre looga dzässilikus võtmes Datevik Hovanesian. Esimesel kontserdi poolel esines veel Estonian Voices Kadri Voorandi juhtimisel. Ka teist kontserdiosa alustas Estonian Voices ning peale nelja lugu kutsuti taas lavale Hovanesian.
../ Meloodia oli siin kõrvalise tähtsusega taktilööja tunnussõna. Ja vahendid olid karmid: trum- mid, kõlinad, mängupasunad, paukpüstolid, trompetid, tromboonid, pesulauad jt mis tahes esemed, mis tegid võimalikult läbitungivat ja tugevat häält, olid teretulnud Yazz-Bandi instru- mentaariumi” (Jalkanen 1989: 31). Lärmidžäss jõudis 1922. aastal ka Moskvasse, kui Valentin Parnahh 32 tõi vajaliku instrumen- taariumi Pariisist ja asutas oma seksteti (Ɇɟɞɜɟɞɟɜ, Ɇɟɞɜɟɞɟɜɚ 1987: 81), mille esinemistest olid vaimustatud muu hulgas ka Sergei Eisenstein ja Vsevolod Meierhold. Viimane koguni sedavõrd, et võttis ansambli kaheks aastaks oma teatri leivale. Parnahhi ansambel kutsuti 1924. aastal esinema isegi Kominterni V kongressile (Ȼɚɬɚɲɟɜ 1972: 9–12). Nagu paljud uued nähtused teaduses ja kultuuris on oma arengus pidanud kokku puutuma väärkäsitlustega, nii juhtus see ka džässiga
annaabi.ee 
