Kiri Toomas Nipernaadile Lugesin hiljuti Sinu seiklustest ja sekeldustest ning need köitsid mind väga. Imestan Su suutlikkust iga olukorraga kohaneda ja erinevaid rolle välja mängida. Näiteks sookuivatamine. Kuidas tulid mõttele olla sookuivataja? Lisaks sellele sai Sinust ka veel ülevedaja, mida tegid ehk oma tõeliseks lõbuks ja igavuse peletamiseks. Värskendavalt naljakas oli lugeda Sinu sookuivatajaks olemisest ja põgenemisest pärast kõrtsmiku maa üleujutamist. Oli tore, kuidas sulandusid pulmaliste sekka pühamehena ning korraldasid
6. 1.päev sel päeval ei olnud teemat. 2. päev selle päeva novellid pidid rääkima sekeldustest, millest aga õnnelikult pääseti. 3. päev novellid rääkisid saatulikust juhusest, sellest, et oskusetega jõuti saavutada see, mida ihaldati. 7. Mungad, kuningad, naised, kaupmehed, lihtrahvas, abtid, abtsissid, nunnad, krahvid, sõdurid, arstid. ( ülikud; aadlikud) 8. ihad, kadedus, ahnus need pahed on seotud rohkem inimeste enestega, sest kui selles raamatus mõni tegelane midagigi tahtis, pidi ta ka seda saama. Põhiline oli
Lavastaja arust oli katsumus panna Seeman midagi sellist etendama, aga kuna Seemanil endal on kolm poega, siis tunneb näitleja end enesekindlalt ja teab ka ise mida ta laval teeb ja täpselt räägib. Sepo Seeman edastab kujutlust ühest Eesti mehest ja naisest väga tõetruult ja läbi tuttavate isikute. Ta toob välja oma ema ja isa, vanaema ja vanaisa, vanaonu ja vanatädi, kes on ka täielikult eestlased ja näiteks Eesti mehest ja naisest, nende esimesest kohtumisest ja sekeldustest. Seemani ladus ja sujuvalt üleminev tekst andis teemale väga suure lükke ja tekitas huvi rohkemgi veel kui tema jutust teada sai. Tema võrdlused kahe inimsoo vahel tundusid täiesti surmtõsised, aga ta tõi välja palju fakte ja kindlustas sellega ennast publikule. Ta suhtles kohe alguses rahvaga niimoodi nagu ta koguks usaldust, tahaks kõigiga läbi saada ja kõigi arvamust teada, aga oli ikkagi ise see, kes oma arvamust, peamiselt mehi ja naisi sõnaliselt lahkas. Oma tuttavatest
Nende arvates päikesesüsteem on tekkinud gravitatsiooni toimel kosmolises tolmupilves, mitte, et nüüd ilus vennike kuskil vehib kättega ja maalib taeva ja maa ning muu galaktika. Kus juures olen kaalutlenud üht kui teist mõtted ning järeldan siiski, et midagi on, mis hoiab meid oma eluteel edasi nagu mingi vaikne sosina tuul kohiseb su kõrvast mööda ning ütleb: ,,Ära seda tee või ära sinna mine!" Paljud inimesed väidavad, et see on meie sisemine kõhutunne, mis hoiab meid sekeldustest eemale. Paljud arvavad, et see on jumala poolt saadetud kaitseinglid, kes hoiavad meid ning aitavad eluülesannet täita. Olen kindel, et kõik inimesed on mõelnud ning juurelnud sellise küsimuse üle, et miks me siia maailma oleme sündinud. Minu poolne vastus oleks lihtne. Kõik inimesed, kes siia ilma sündivad on eelnevalt endale kirjutanud eluraamatu, mis sisaldab seda, kes kuna ja kellega sa kohtud ning mida sa talt õppid
sellelt ühistult aastas paar korda teateid selle kohta, millist vara tuleb taas parandama minna. Nüüd viimane kord olid jälle need postkastid. Helve Käki sõnul on olukord võimatu ja laps süüdimatu. «Meil on Annelinnas 20 maja, mida me haldame, aga sellist probleemi pole kuskil,» sõnab ta. «Inimestest on kahju. Ühistu juhid on väga kohusetundlikud ja hoolsad, teevad kõik, et suurest majast luua endale korralik kodu.» Sergei ema Marina räägib oma pojaga seotud sekeldustest telefoni teel iseenda kannatust mitu korda proovile pannes. Ta ütleb, et lapsi, keda ta usaldab, laseb ta mõnikord Sergeile külla, teisi ei lase. Ja need, kes on külas, ei lõhu. Teiste eest ta ei vastuta. Ema tunnistab, et tõsi kõigi naabritega ta ei saa hästi läbi. Ta võib kuri olla. Sest tema ei luba oma last süüdistada asjades, mida tõendada pole võimalik. «Ma mäletan, kuidas ma ise kasvasin,» ütleb Marina. «Mul oli keeruline lapsepõlv ja
(raamatu tegevus toimub 1820-1833, sel ajal USA-s alkoholikeeluseadus). Nick kutsuti ükskord sinna peole, eriline oli see seetõttu, et nendele pidudeleei kutsutud tavaliselt kedagi, kõik tulid ise. Kõik olid Uhkelt üles löödud ja pidutsesid täiega, paljud peoperemeest ei tundnud ega näinudki seal olemise jooksul. Ka Nick läks sinna. Seal kohtas ta Jordan Barkerit. Koos temaga liikus ta majas ja aias ringi nig kuulis, mida inimesed rääkisid. Arvati, et kuna Gatsbyl on komme sekeldustest igal võimalusel hoiduda, siis on ta kindlasti kunagi millegi halvaga hakkama saanud, mida ta nüüd kiivalt varjab. Arvati, et ta on kas tapnud mehe või olnud sõja ajal saksa spioon. Jordan ja Nick läksid Gatsbyt otsima. Jõudes raamatukokku nägid nad seal meest, kes oli vaimustuses sealsete raamatute ehtsusest (et ei olnud ainult kaaned). Gatsby ja minategelase kohtumine. istusid juhtumisi ühes lauas. Nick algul ei mõistnud,
miilitsaosakonna vangikongi. Pärast kiiret ja karmi arreteerimist pidid mehed mõned tunnid veetma trellide taga, kust nad lasti välja protokolli koostamiseks. See kujunes aga omaette farsiks, sest miilitsad said ise ülekuulamise käigus aru, et tegelikult pole meeste kinnihoidmiseks mingit põhjust, misjärel anti tagasi kõik seltskonnalt ära korjatud esemed, isegi poolik šampanjapudel. Hiljem viisid mehed sealsele miilitsaülemale leitnant Gorevile šampuseraha, et sissekanne nende sekeldustest üldse arhiividest ära kaotataks. Sarnast juhtumit meenutab Allan Vainola, kes purjus peaga lõi vihahoos avalikus kohas prügikasti 104 Trubetsky 2009, lk 67. 105 Trubetsky 2012, lk 262. 106 Intervjuu Mercaga. 107 Intervjuu Eero Tammega. 108 Intervjuu Janek Naaniga. 109 Intervjuu Anti Pathique’iga. 110 Volkonski 2009, lk 92-97. 26 jalaga pikali
annaabi.ee 
