Oma põhiviha suunab ta enda huluksaetud pruudi venna vastu. Hamlet peab duelli ning selle käigus paljastab ta vandenõu. Seda teada saades tapab ta oma kasuisa ja isegi oma ema ning loovutab surmaeelses agoonias enda riigi täiesti vabatahtlikult naaberriigile. Teose lõpus on vaikus, Hamlet suri. Faust teeb samuti kuradiga lepingu. Algus kasutab tema rahutu hing seda vaid lõbude jahtimiseks. Kuid mõne aja möödudes, pärast jahmerdamist ja sekeldamist mütoloogiliste tegelastega, otsustab ta hakata reaalseid tegusid tegema. Vanakeste Philemani ja Baucise kodu põletatakse maha, et Faust saaks öelda: "Nüüd segamatul pilgul peagi ma haarata võin lõpmatust." Lõpuks haaras Fausti ka looduse ümberkujundamise idee. Faust oli ka armunud ning oma armastuse nimel on ta valmis kõike tegema. Kuid tema armastatu satub vanglasse ning ta hukatakse. Faust üritab teda vanglast päästa aga see tal ei
õe Ludmillaga samuti Peterburi kolida. Kõige noorem laps Artur Lemba jäeti Tallinnasse isa juurde elama. Kuigi poiss elas koos isaga, oli ta enamasti kodus üksinda. Varastel hommikutundidel lahkus Gustav Lemba kodust, et tööle minna ja tuli tagasi alles hilisõhtul. Arturi ainsaks seltsiliseks sai väike valge kutsikas, kelle kõrval ta end õhtuti magama nuttis. Poiss oli harjunud tähelepanuga ja tahtis näha enda ümber sekeldamist, kuulda varem iga päev kõlanud muusikat. Ta tundis puudust Peterburi kolinud vennast, õest ja emast. Isa märkas Arturi kannatusi ja viis poisi Peterburi ema juurde, kus Theodor alustas muusikatundide andmist oma väikevennale. Vanem vend ei jäänud Arturi tulemustega rahule ja otsustas, et muusika õppimise jaoks on ta veel liiga väike. Vanem õde Ludmilla jätkas kannatlikult Arturi noodikirja õpetamist
hästi läbi saada. Paul oli nõus, sest ta nägi, kui Himmelstoss seljahädaga Haie aitas välja tassida ja ta rääkis mõistlikku juttu. Ainult Tjaden oli umbusklik. Seega olid neil asjad olemas, mida sõduril õnneks vaja: hea söök ja puhkus. Üleeile olid nad veel tules ja nüüd tegid lollusi ja kolasid ümbruskonnas ringi ja järgmine päev pidid nad jälle kaevikutesse minema. Kemmerich on surnud, Haie Westhus sureb, Hans Krameri maise kehaga oli palju sekeldamist, Martensil polnud enam jalgu, Meyer on surnud, Max on surnud, Beyer on surnud, Hämmerling on surnud, 120 meest lamasid kuskil tabamusega. Mõni aeg tagasi oli seal eksisteerinud rindeteater. Paul ja Kropp avastasid etenduse kuulutuse. Kuulutusel oli naine, keda Kropp ja Paul imetlesid ja see oli neile esmakordne vaatepilt rinde ajal. Naise kõrval oli viisakates riietes mees. Mehed silmitsesid üksteist, neil mõlemal oli seljas pleekinud, lapitud ja määrdunud univorm.
ajakirjanduses ruumi ei leidnud. Usu ja kiriku vastu kirjutati täiesti valimata sõnadega. Sisuliselt muutusid ajalehed kuivadeks propagandabülletäänideks. Nõuti, et ükski rida ei tohi olla apoliitiline. Kirjastuskeskus ehk Glavlit määras iga ajalehe juurde eri voliniku, kes hoidsid trükisõnal silma peal. Kuna nad jooksvast ajalehetegemisest tavaliselt suurt midagi ei teadnud, oli ajalehtede toimetajatel alatasa nendega sekeldamist. Volinikud kandsid endaga kaasas templeid "Ladumiseks lubatud", seejärel "trükkimisele lubatud", kõige lõpuks tuli ajalehtedele alla märkida gravliti registratsioonimärk "MB" vastava järjekorranumbriga. Neid salapäraseid märke kandsid kõik nõukogude trükised. Septembrikuu jooksul jõudis omariiklusaegsete väljaannete sulgemisaktsioon lõpule. Peale "Loomingu" ei jäänud alles ainustki varasemat nimetust. Kui Eesti Vabariigis
sakslane ja venelane hakkavad tegema! Ja venelast ei pea teie ka peksma, sest venelane paneb siis mu kooli kinni. Venelane paneb kohe härra Mauruse kooli kinni, kui me hakkame teda peksma." Niisugune oli direktori arvamus Ja niisugused olid need inimesed, kelle naabruses Indrek nüüd pidi elama. Need olid suurel määral eesõigustatud inimesed, kui mitte just vormiliselt, siis vähemalt tegelikult, ja sellepärast oli nendega sekeldamist päeval kui ka öösi. Esimesed paar nädalat kulusid Indrekul uues ametis peaaegu uneta. Kartes, et ta ehk magades kella ei kuule, ei julgenud ta õieti uinudagi. Ehk kuigi uinus, helises kuulmeis ka siis, kui uksekell seisis päris vakka ja kui ukse taga polnud muud kui raksuv külm ja jalge all karjuv lumi. Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopasevi ja Voitinski lõbus elu võttis aina hoogu