(Laurits, 2014) Peale selle on registreeritud hübriidvormide ja alamliikide omavahelisi ristumisi, seetõttu on sageli väga keeruline kindlaks teha, millise taksoniga on tegu. Ka Eesti lambahänilast ei saa pidada oma alamliigi musternäidiseks. Peale hänilase alamliikide omavahelise ristumise on siin tähele pandud ka ristumist kuldhänilase alamliikidega. Eestist on teada ka lambahänilase M. flava flava ja kuldhänilase M. citreola citreola segapaari pesitsus, esimest korda aastast 1990. (Laurits, 2014) 1. 5 Elupaik Hänilase alamliikidest kohatakse Eestis kolme. Neist levinuim on meil lambahänilane (flava), kelle leviala hõlmab Kesk- ja Põhja Euroopat. Ka põhjahänilast (thunberg) on leitud siin väiksearvuliselt pesitsemas. Põhjahänilase põhiline leviala on Skandinaavia. Meist lõunapoolse levialaga mustpea-hänilast (feldegg) kohatakse Eestis harva. Hänilase peamiseks talvitusalaks on Aafrika (http://bio.edu
1) lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 meetri raadiuses; 2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 200 meetri raadiuses; 3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses; 4) väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 meetri raadiuses; 5) kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 meetri raadiuses; 6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses.) - Eestis on moodustatud püsielupaigad eelkõige I ja II kaitsekategooria liikide elupaikade ja kasvukohtade säilitamiseks. - Püsielupaiku on Eesti kokku ligi 1500. Näiteks: Viljandimaal võeti kaitse alla neli uut väike-konnakotka püsielupaika kogupindalaga 78,64 hektarit ning need asuvad Jäleveres, Koksveres, Paaksimas ja Õisus. Hoiuala
määramata, 2 pesa kuulusid suur-konnakotkale, 22 väike-konnakotkale ja 2 pesa olid asustanud segapaarid. Suur-konnakotkastel õnnestusid mõlemad pesitsused, igas pesas oli üks lennuvõimeline poeg (Kotkad ja must-toonekurg 1997. 1997). Seireprojektiga "Kotkad ja must-toonekurg" suur- ja väike-konnakotkast, mis toimus aastal 2003. Seirealadel registreeriti kokku 195 konnakotkaste pesitsusala. Viimaste aastate põhjal kuulus neist 6 suur-konnakotka paaridele, 8 segapaari olid asustanud seireala pesitsusterritooriumile ja 31 pesaala kuulusid väike-konnakotkale. 52 tänavu asustatud pesitsusterritooriumil pole linde õnnestunud korrektselt liiki määrata. Tabelis 4 on näha viimasel aastakümnel asustatud pesitsusterritooriumidest maakonniti, neid vaatlusi kaasates on Eestis 1993.–2003. a. nähtud konnakotkaid 403 pesitsusterritooriumil. Tabelist 5 on näha, et kõige suurem sigimisedukus on suur-konnakotkastel (Väli. 2003). Tabel 4
1) lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 meetri raadiuses; 2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 200 meetri raadiuses; 3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses; 4) väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 meetri raadiuses; 5) kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 meetri raadiuses; 6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses. 66. Elupaiga ja liigi soodne seisund (1) Loodusliku elupaiga seisund loetakse soodsaks, kui selle looduslik levila ja alad, mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas ja selle pikaajaliseks püsimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid toimivad ning tõenäoliselt toimivad ka prognoosimisulatusse jäävas tulevikus ja elupaigale tüüpiliste
annaabi.ee 
