leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suurkonnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väikekonnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väikeja suurkonnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 k g. Vanalinnu üla ja alapool on (tume) pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja
Pesitseb Eestis peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis; Võib kohata eeskätt suuremate rabade ja käänuliste jõgede ümruses. KONNAKOTKAD Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased; Tiibade siruulatus 130-180 cm; Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega; Välimuselt sarnanevad hiireviuga; Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnkotkas; Väike- ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide; KONNAKOTKAD Toitumine: jahivad saaki enamasti väheintensiivsetel rohumaadel, kuid ka märgalade, põldudel jt avamaastikel, vähesel määral ka metsas; Saagialal paikneb reeglina lähedal, 1-2 km kaugusel. Eelistab pidada varitsusjahti; Saagiks peamiselt uruhiired, mutid, konnad ja linnud, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid; Pesitsemine: rändlinnud, saabub eestisse alates märtsi lõpust. Lahkuvad septembris;
konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suur- konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väike-ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel jt avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saagiala paikneb reeglina küllalt pesa lähedal, asudes sellest kuni 1-2 km kaugusel. Saaki jahib konnakotkas tavaliselt lennul või varitsedes metsaservapuudel ja teistel kõrgematel kohtadel (üksikud puud, heinapallid, elektripostid), mõnikord otsib ta saaki maas kõndides
Konnakotkas hoiab lendamisel tiivaotsi allapoole, aga hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemal uurimisel selgub, et hiireviul on sulestikus valdavalt valget, aga konnakotkal leidub seda vaid tähnidena. Samuti on ka konnakotka jalad kaetud sulgedega, aga hiireviul nii ei ole. Suure- ja väike-konnakotka eristamine on juba raskem. Tavaliselt on suur-konnakotkas tumedam, suurem ja jässakam. Eristamise muudab raskemaks ka see, et suur- ja väike- konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad oma saaki enamasti vähe majandavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel ja muudel avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saaki püütakse umbes 1- 2km kaugusel pesast. Suurem osa saagist püüab konnakotkas õhust, kuid võib otsida ka süüa maas kõndides. Rikkalikuks saagiks eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on väiksed imetajad: uruhiired, mutid, vahest ka konnad ja linnud, maod ja suuremad putukad.
ja hiireviu vahel, kahest viimasest linnust on suur-konnakotkas väiksem ning eelisolukorras. Peamiseks looduslikuks vaenlaseks on metsnugis, kes sööb linnu mune ning murrab poeg, kuid selle ohuteguri mõju on veel teadmata (Keskkonnaministeerium. s.a.). 2.8 Hübridiseerimine Hübridiseerimine toimub väike- konnakotka vahel. Suur- konnakotkapaarid on asendunud segapaaridega ning järglased on sigimisvõimelised ja konkureerivad suur- konnakotkaga. Kindlasti tuleks kaitsta ka segapaare, kuna: segapaarid hõlmavad suure osa suur- konnakotka populatsioonist, segapaarid on enamjaolt tekkinud endiste suur-konnakotkaste pesitsusaladel ja Eestis on registreeritud segapaaride taastumist „puhta“ suur- konnakotkaste pesapaikadele. Hübriidsete konnakotkaste arvukus kasvab suur- konnakotka arvel, selle peatamiseks on võimalused väga piiratud, kuna tegemist on loodusliku teguriga. Hübridiseerumine võib saada suur- konnakotkale juba lähiajal saatuslikuks, kuna
annaabi.ee 
