Läänes ulatus nende asuala ilmselt ka Ida-Eestisse (Vaiga ehk Vaia muinasmaakond, Jõuga kääpad), kagus võis see küündida Novgorodini. I aastatuhande II poolel pKr hakkas vadjalaste asuala lõunaossa saabuma idaslaavlasi (Ilmeni sloveenid). 9. sajandi lõpul osalesid vadjalased Kiievi Russi loomisel, nende eliit venestus tasapisi. II aastatuhande algul asusid Karjala kannaselt hilisema Ingerimaa idaossa isurid ning liikusid järk-järgult läände kuni Narva jõeni. Tekkis vadja-isuri segaasustus. Kiievi Russi killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tsuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana-Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse, Bauska lähedale
V. Alleks ..., lk 39. 27 Kokkuvõtte Kahekümnenda sajandi alguse pöördelised sündmused tõid nii eestlastele kui lätlastele võimaluse iseseisvumiseks ning oma rahvusriigi rajamiseks. Need võimalused kasutati ära ning, olles saatusekaaslased, suudeti oma riigi kättevõitlemisel ka koostööd teha. Esimesed lahkehelid saabusid aga siis, kui oli tarvis omavahelist riigipiiri määrama hakata. Eesti ja Läti piirialadel oli kujunenud segaasustus, kuna sadade aastate jooksul oli see piirkond olnud Liivimaa keskosaks ning ühelgi võõrvõimul polnud soovi ega tarvidust rahvuste asuala arvestades oma haldusüksuste piire kujundada. Uues olukorras soovisid aga mõlemad rahvusriigid seista just oma huvide eest. Kui suuremas osas piirijoone kulgemisest oli võimalik Eesti ja Läti vahel kompromissi leida, siis valupunktiks sai Valga linn ning selle lähim ümbrus. Aastasadadega oli Valgast ja selle lähiümbrusest kujunenud
· Mehikoorma künnisest lõunasse, valdavalt põllustatud alad o Räpina polder · Värska orglant · Piirissaar · Räpinast lõunas madalsood, üksikud liivakühmud, millel asustus · Beresje, ainuke vanausuliste küla Lõunapool Emajõe suuet · Asustus o Enamasti seotud Peipsiga o Vanausulised (Kolkja, Varnja, Kasepää, Piirissaar, Beresje) o Emajõe Suursoos soosaartel üksiktalud o Emajõest lõunapool segaasustus (Mehikoorma, meerapalu, ajalooliselt kuulunud Võrumaale) o Võhandu suudest lõuna pool setud 9.10.13 Lõuna-Eesti maastikuvaldkond Lõuna-Eesti tunnusjooned · Kõige kõrgem ala · Tänapäeva ja aluspõhja reljeefi suur vaheldumine · Devoni avamusala · Akumulatiivsed saarkõrgustikud · Mitmesesised pinnavormistikud · Selgelt väljendunud ürgorud · Järvederikas ala; sügavad järved · Erodeeritud ja deluviaalmullad
Läänes ulatus nende asuala ilmselt ka Ida-Eestisse (Vaiga ehk Vaia muinasmaakond, Jõuga kääpad), kagus võis see küündida Novgorodini. I aastatuhande II poolel pKr hakkas vadjalaste asuala lõunaossa saabuma idaslaavlasi (Ilmeni sloveenid). 9. sajandi lõpul osalesid vadjalased Kiievi Russi loomisel, nende eliit venestus tasapisi. II aastatuhande algul asusid Karjala kannaselt hilisema Ingerimaa idaossa isurid ning liikusid järk-järgult läände kuni Narva jõeni. Tekkis vadja-isuri segaasustus. Kiievi Russi killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tsuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana-Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse, Bauska lähedale.
annaabi.ee 
