CDC (Comlement-Dependent Cytotoxic) ehk PRA (Panel Reactive Antibody) testi. Samuti kasutatakse ensüüm-immuunsorptsioonmeetodit ELISA (Ensyme-Linked Immunosorbent Assay) testi ja voolutsütomeetria meetodit. 4) Doonori-retsipiendi crossmatch analüüsi läbiviimine. Viiakse läbi vahetult enne siirdamist kõige värskema seerumiga, sensibiliseeritud patsientide korral ka eelnevate seerumitega, kus HLA vastaste antikehade tiiter on olnud eelnevalt kõige kõrgem. Nii on võimalik kindlaks teha neid antikehi, millede tase võib olla siirdamise hetkel madal, sest nad võivad immuunrakkude aktiveerumisel põhjustada kiire äratõuke. Tänapäeval kasutatakse PCR-reaktsiooni koesobivuse määramiseks, nii doonoril kui ka retsipiendil, et teha kindlaks koesobivus molekulaarsel tasemel.
mõlema homosügoodi geeni alleelid võrdselt (muidu avaldub dominantne). NÄIDE: Inimese vererakud võivad toota M ja N antigeeni korraga. Inimestel esineb selline olukord vererakkude M- ja N-antigeenide äratundmisel. Neid inimese immuunsüsteemi poolt toodetavaid antigeene, määratakse sama geeni kahe erisuguse alleelse variandi poolt. M- ja N-veregruppidega homosügoote (AA) saab veretüüpide detekteerimisel selgitada vastavalt anti-M ja anti-N seerumitega (antikehadega), mis annavad aglutinatsioonireaktsiooni (antigeen+antikeha=sade). Heterosügootidel (Aa) esineb aga reaktsioon mõlema antiseerumiga, see tähendab, et mõlemad alleelid avalduvad teineteisest tõltumatult. Nt inimestel on veres kaks antigeeni L ja M. 6 NÄIDE: Rodotendronil võivad olla siiru-viirulised õied. Mõlemad alleelid võivad avalduda. MITMEALLEELSUS=POLÜALLEELSUS - Tunnuse määravad ühe geeni 3 või enam alleeli. Geen
tekivad ninaobstruktsiooni sümptomid. Võib esineda kerge kurguvalu koos peavalu ja haiglusega. Tipp 3-4 päeva pärast, köha ja nasaalsümptomid võivad püsida 7-10 päeva, või kauem. Diagnostika. Üldiselt laborit ei kasutata. Viirust saab kätte ninaloputisest, kasvatatakse diploidsetel fibroblastidel ja identifitseeritakse tüüpilise tsütopatoloogilise leiu ja happelabiilsuse demonstreerimise alusel. Serotüpeerimist pole üldiselt vaja, aga tehakse neutraliseerivate seerumitega. Seroloogia on ebapraktiline. Ravi ja profülaktika. Nasaalsed vasokonstriktorid? Eksprerimentaalsed ravimid, mis seostuvad retseptorit siduvasse vakku. ICAM-1 analoog potentsiaalselt antiviiruslik preparaat? Ninasisene interferoonimanustamine võib anda lühiajalist tulu. Ei ole hea kandidaat vaktsiini väljatöötamiseks – palju serotüüpe, ilmselt antigeenne drift, sIgA vajadus, antikehavastuse möödumine. Pealegi haigus võrdlemisi leebe.
uuringutest). Uuritavat materjali võib töödelda ka fluorestseeriva seerumiga ja kasutada otsest immunofluorestsentsmikroskoopiat (IF). IF eeliseks on kiirus ja suhteliselt kõrge sensitiivsus. HAIGUSTEKITAJA ISOLEERIMINE. Kasutatakse lihtsöötmeid, veriagarit, MacConkey agarit, vedelsöötmeid jt. Söötmel(s) kasvanud kultuur samastatakse pesade morfoloogia alusel, biokeemiliste omaduste määramisega, immunofluorestsentsmikroskoopiaga, diagnostiliste aglutineerivate seerumitega, fagotüpeerimisega. SEROLOOGILINE UURIMINE. Kasutatakse peamiselt PHAR-i. Lamba erütrotsüütide pinnale on adsorbeeritud F1 antigeen, millega testitakse vastavate antikehade olemasolu vereseerumis. Veel kasutatakse termopretsipitatsioonireaktsiooni laipmaterjalil, KSR-i. BIOLOOGILINE UURIMINE. Kasutatakse siis, kui 3 esimest meetodit ei ole teostatavad, need andsid negatiivse tulemuse või on tegu uuritava materjaliga, mis sisaldab mikroobikooslusi (näi-
annaabi.ee 
